Daamide õnn

Émile Zola romaan „Daamide õnn“ viib lugeja 19. sajandi keskpaiga Pariisi, kus tärkab uus kaubanduse vorm – kaubamaja. Teose keskmes on noor provintsitüdruk Denise Baudu, kes tuleb pealinna, et otsida tööd ja uut elu. Ta asub tööle uuenduslikku ja hiiglaslikku rõivakaubamajja nimega Daamide Õnn, mis oma reklaami, sortimendi ja odavmüükidega muudab pöördumatult linna tarbimiskultuuri. Denise peab kohanema töörütmi, konkurentsi ja ühiskondlike ootustega, ent suudab oma tasakaalukuse, arukuse ja töökusega järk-järgult tõusta kaubamaja hierarhias, jäädes samas truuks oma väärtustele.

Romaan kujutab mitmekihiliselt tööstusajastu linnakeskkonda, klassisuhete pingestatust ja naise positsiooni muutumist ühiskonnas. Zola vastandab väikekodanliku traditsioonilise kaubanduse hääbumist modernse kapitalismi pealetungile, näidates, kuidas emotsioonid, esteetika ja rahandus põimuvad kaubanduslikus ruumis. Teos vaatleb ka armastuse ja sõltumatuse konflikti, kui Denise’i suhted kaubamaja juhataja Mouret’ga võtavad isiklikuma suuna. Mouret kehastab ärilist ambitsiooni, kuid Denise toob temasse eetilise mõõtme, sundides teda mõtlema ümber oma senised arusaamad võimust ja naistest.

Émile Zola (1840–1902) oli prantsuse naturalismi juhtfiguur, kelle looming keskendus ühiskondlike ja majanduslike mehhanismide uurimisele realistliku, sageli detailirohke lähenemisega. „Daamide õnn“ kuulub tema 20-osalisse romaanisarja „Rougon-Macquartide“ tsüklisse, mis kaardistab ühe suguvõsa saatust läbi mitme põlvkonna Prantsuse Teise keisririigi ajal. Käesolev romaan eristub sarjas oma elurõõmsa tonaalsuse ja feministliku alatooni poolest, olles ühtlasi kriitiline ja samas lummavalt visuaalne portree tarbimiskultuuri sünnist, mille kajad ulatuvad tänapäevani.