Armastusjutt ja teisi jutte

Elza Stērste kogumik „Armastusjutt ja teisi jutte“ sisaldab valiku novelle, milles keskendutakse inimese sisemaailmale, igatsusele ja inimsuhete haprale olemusele. Teosed on peenelt üles ehitatud, sageli vaikse, kaemusliku tonaalsusega, ja kujutavad elu hetki, mil välised sündmused on justkui teisejärgulised võrreldes seesmiste muutuste ja tunnetega. Kogumiku pealkirjalugu „Armastusjutt“ räägib armastusest mitte selle romantilises või kirglikus, vaid sügavalt inimlikus ja vaikivas võtmes. Tunded ei avaldu dramaatiliselt, vaid aimdusena, pilgu või möödunud aja kaudu. Mitmed lood käsitlevad vananemist, kaotust ja üksindust, kuid seda ilma paatoseta – pigem vaikse nukruse või mõistva leppimisega.

Stērste stiil on napp ja poeetiline. Ta ei loo tugevat narratiivset pinget, vaid ehitab lugude struktuuri üles meeleolule, sisemisele rütmile ja detailitundlikule vaatlusele. Sageli on tegevus paigutatud ajatusse ruumi – kodudesse, vaiksetesse aedadesse või meenutustesse –, kus tähtsaks saavad asjad, mida tegelased ei ütle, ja hetked, mida nad ei teadvusta enne, kui need on möödunud. Elu traagika ja ilu ilmnevad argistes olukordades, kus pinge tekib mitte tegudest, vaid olemisest. Autoril on eriline oskus kujutada vaikust mitte tühjuse, vaid tähenduse kandjana. Nii sünnivad novellid, mis on korraga tagasihoidlikud ja sügavalt puudutavad.

Elza Stērste (1908–1987) oli läti kirjanik, luuletaja ja tõlkija, kes emigreerus pärast Teist maailmasõda Rootsi, kus jätkas oma loomingulist tegevust. Tema proosa on mõtlik ja sisekaemuslik, sageli kirjutatud naise vaatepunktist, kuid puudutades üldinimlikke teemasid. Stērste looming on saanud tunnustust eelkõige oma keelelise tundlikkuse, vaimse sügavuse ja intiimse atmosfääri tõttu. Eestikeelne valimik ilmus Loomingu Raamatukogus ja pakub võimalust tutvuda autori isikupärase ja vaikse, ent mõjuva häälega, mis kõnetab ka väljaspool oma rahvuslikku ja ajastulist konteksti.