Eluluule

“Eluluule” on Peep Ilmeti koostatud luulekogumik, mis koondab eesti luuletajate tekste inimese elukaare teemal. Raamat on üles ehitatud kronoloogilises rütmis, jälgides elu kulgu sünnist surmani – hällilauludest ja lapsepõlvevalgusest kuni küpsuse, vanaduse ja surma leppimise motiivideni. Koostaja sõnul saadab luule inimest läbi kogu elu, pakkudes igas etapis sõnalist peeglit ja hingelist tugi­tust. Kogumikus on luuletusi, mis puudutavad elamise põhiküsimusi: sündi, armastust, aega, vananemist ja mälestust. Iga tekst on valitud nii, et moodustuks terviklik poeetiline rännak inimese sisemisse ja välisesse maailma. Ilmet on seadnud luuletused sellisesse järjekorda, et need kõnelevad omavahel, luues ajas kulgeva dialoogi – lapse siirus ja vanaduse tarkus leiavad teineteist üle põlvkondade. Nii tekib teosest poeetiline biograafia, kus iga luuletaja hääl annab oma tooni inimese eluringi üldkooris.

Kogumikus on esindatud lai valik autoreid, kes on kujundanud eesti luule mõttelise maastiku. Nende hulgas on Juhan Liiv, Marie Under, Gustav Suits, Artur Alliksaar, Betti Alver, Viivi Luik ja paljud teised. Igaüks neist esitab oma nägemuse elust, selle rõõmust ja paratamatusest. Lapsepõlvepuhtus, armastuse kergus ja kadumise nukrus põimuvad üheks rütmiliseks tervikuks, kus aeg muutub tunnetuslikuks väärtuseks. Ilmet ei ole püüdnud luua akadeemilist ülevaadet, vaid inimlikku ja loetavat valikut, mis kõnetab eri põlvkondade lugejaid. Raamat sobib nii argiseks sirvimiseks kui ka mõtlikuks kaaslaseks elu suurte sündmuste juures. Tekstid on valitud nii, et need kõneleksid elamise olemusest ilma liigse paatoseta – luule kaudu antakse edasi lihtsaid, kuid kestvaid tõdesid inimese käekäigu ja tundemaailma kohta.

Peep Ilmet on eesti luuletaja, esseist ja toimetaja, kelle looming ja kirjanduslik tegevus on tihedalt seotud eesti luule traditsiooni hoidmise ja tõlgendamisega. Tema koostatud kogumikud on tuntud sisuka temaatilise ülesehituse ja poeetilise tervikutunde poolest. “Eluluule” jätkab seda joont, koondades eri ajastute ja koolkondade hääled ühte poeetilisse ruumi. Ilmeti käsitlus näitab, et luule ei ole pelgalt esteetiline väljendus, vaid elamise viis – vahend, mille kaudu inimene sõnastab oma teekonna ja otsib tähendust muutuste keskel. Raamat on ühtaegu austusavaldus eesti luulele ja meditatsioon inimese elu ringkäigust. Nii kujuneb “Eluluulest” kogumik, mis ei paku mitte ainult lugemiselamust, vaid ka võimalust tajuda elu kui luulet, mille algus ja lõpp põimuvad samasse hingetõmbesse.