Teised

Elo Viidingu Teised on luulekogu, mis käsitleb üksikisiku ja ühiskonna vahelist pinget, tuues esile vaatluse, vastanduse ja kuuluvuse küsimused. Tekstid liiguvad isikliku ja üldise vahel, puudutades teemasid, mis seotud normide, ootuste ja nendest kõrvalekaldumisega. Kõneleja positsioon on sageli nihkes – vaatleja, osaline, kaasatõmmatu –, kelle kaudu avaneb pilt suhetest, mis ei ole püsivad ega lõplikud, vaid pidevas määratlemises.

Luuletooni iseloomustab vaheldumine registrite vahel: kõrvuti on kõne, analüüs ja katkestus. Teemad ulatuvad sotsiaalsest survest kehalisuseni, majanduslikest sõltuvustest keeleliseni. „Teised“ ei viita ainult väljapoole jäävatele inimestele, vaid ka seesmisele võõrusele ja katsetele leida positsioon ruumis, kus rollid on ette antud, aga alati ei sobi.

Kogu ei paku enesekindlaid seisukohti ega ühtlast häält, vaid kihistusi, mis kord kattuvad, kord tõrjuvad üksteist. Tähendus ei teki tekstist endast, vaid lugeja kaasatusest sellesse, mida öeldakse ja mida ei öelda. Viiding ei juhi, vaid asetab, jättes ruumi tõlgenduseks, kahtluseks ja ümbermõtestamiseks. Luulekogu vormib enda ümber vaikuse ja vastuseisu vaheala.