Püha Maama

Elo Viidingu „Püha Maama“ on luulekogu, mis asub ühiskonna, keele ja identiteedi ristumiskohal, asetades lugeja silmitsi kaasaegse inimese ebamugavuste ja vastuoludega. Kogu luule ei taotle esteetilist rahulolu, vaid tõstatab küsimusi: milline on emadus, naiseks olemine, rahvuslik kuuluvus või indiviidi positsioon tarbimisühiskonnas? Viidingu tekstid on sageli konfliktis traditsiooniliste tähenduste ja normatiivsete ootustega. Ta kasutab iroonilist, vahel lausa sarkastilist tooni, nihestades tavapäraseid kujundeid ja paljastades keele ideoloogilist laetust.

Luulekogu kompositsioon on üles ehitatud viisil, kus tekstid toimivad justkui iseseisvate sekkumistena igapäevasesse diskursusesse – olgu selleks meedia, poliitika, religioon või kodune elu. „Püha Maama“ tiitlikujund on juba ise vastuoluline, seades püha ja argise, naiseliku ja institutsionaalse tähenduse vastamisi. Korduv temaatika on emasuse ambivalentsus, mida Viiding käsitleb nii isiklikust kui ühiskondlikust vaatepunktist. Samuti puudutab ta rahvusliku identiteedi keelt – selle loomist, tarbimist ja väärastumist –, sidudes isikliku kogemuse kollektiivse tähendusväljaga.

Elo Viiding on eesti kirjanik ja luuletaja, kelle looming on tuntud terava ühiskonnakriitika, keelelise täpsuse ja poeetilise kontsentratsiooni poolest. Tema luule ei allu kergesti žanrilistele ootustele ning ta on järjekindlalt nihutanud eesti nüüdiskirjanduse piire. Viiding on varasemalt avaldanud mitmeid koguja, mille keskmes on samuti olnud poliitiline ja isiklik keelekasutus. „Püha Maama“ on üks tema mõjusamaid kogumikke, kus kõnelev hääl on teadlikult rahutu, provokatiivne ja mõtlemapanev, kutsudes lugejat pidevalt positsiooni võtma.