Tartu päevik. 1928-1941

Tartu päevik 1928–1941 koondab Friedebert Tuglase abikaasa Elo igapäevaseid ülestähendusi, mis avavad Tartu linnaruumi ja vaimuelu seestpoolt, mitte ajaleheveergude või ametlike mälestuste kaudu. Päevik katab iseseisvusaja lõpu ja sõjaeelse perioodi: korteriaknast ja kohvikulauast paistavad ülikoolilinn, kirjanduslikud ringkonnad, üritused, seltskondlikud pinged ja vaikivad solvumised. Elo pilk liigub koduste tegemiste, tervisemurede ja majapidamise juurest kirjandusõhtute, näituste ja reiside juurde, nii et samas vihus ristuvad väikesed märkused ilmast, rahamuredest ja linna intriigidest. Nii tekib läbilõige elust, milles avalik kultuurilugu ja ühe paari argipäev on lahutamatult põimunud.

Päeviku tekst liigub päevade ja aastate kaupa, kuid ei taotle täielikku ülevaadet: mõni periood on tihedalt märgitud, teine jääb nappide märkmete või tagasivaateliste kommentaaride tasemele. Elo huvi koondub inimestele ja õhkkonnale, mitte sündmuste faktitäpsusele; kirjeldustes on nii eneseirooniat, kuivemat hinnangut kui ka vaikset pahameelt, kui Tartu vaimuelu kisub väikeste klikivaidluste suunas. Poliitilised pöörded ja kasvav ebakindlus ei domineeri, kuid tungivad märkustesse kaudselt: vihjetena tsensuurile, survele, kadumistele ja hirmule enne 1941. aasta purustusi. Lugeja saab tunda, kuidas argiste askelduste kõrvale koguneb järk-järgult ärev foon, mis ei võta küll päevikult intiimset tooni, kuid muudab iga väikese tähelepaneku osaks laiemast ajaloost.

Väljaanne on koostatud ja kommenteeritud nii, et päevik toimib ühtaegu isikliku lugemisena ja allikana neile, keda huvitab Eesti Vabariigi Tartu kultuurilugu. Teksti saadavad fotod Eesti Kirjandusmuuseumist ja Tuglaste pildikogust, samuti nimeregister, mis aitab seostada päevikus vilksatavaid tuttavaid eesnimesid konkreetsete loovisikute ja ametnikega. Raamat sobib lugejale, kes tahab näha tuntud kirjaniku kodu- ja suhtlusringkonda kõrvalpilguga ega oota autorilt tagantjärele vormistatud elulugu. Elo kirjutuslaad ei püüa sündmustele hilisemat tähendust juurde anda, vaid jätab need oma aega, mis teeb Tartu päevikust väärtusliku materjali kõigile, kes soovivad mõista, kuidas kultuuriinimese argipäev enne sõda tegelikult välja nägi.