Elukiri 1952-1958

Elukiri 1952–1958 on Elo Tuglase teine päevaraamat, mis jätkab sealt, kus Tartu päevik 1928–1941 katkeb. Kui varasemad lehed liiguvad Pariisi eestlaste seltskonnast sõjasuveni, siis siin algab jutustus olukorrast, kus Tuglased on sõjajärgses Eestis avalikust elust välja tõrjutud. Päevikukirjed avavad Stalini aja argipäeva Nõmmel: pidev jälgimine, vähesed külastajad, lahtine vaen ametliku kultuuripoliitika poolt. Samal ajal kirjeldab autor väikeseid majapidamistoimetusi, tervisemuresid ja juhuslikke kohtumisi, mis hoiavad alles tunde, et elu jätkub ka keelatud raamaturiiulite ja ülekuulamiskartuse kõrval. Nii kujuneb sellest raamatust tihe vaade suletud maja seest, kust paistab kogu ühiskond.

Päevik liigub sissekannetest sissekandesse ilma suuremate kokkuvõtete ja hinnanguteta. Elo kirjeldab, kuidas vanad tuttavad on kas küüditatud, vangis, põgenenud või ei julge enam ukse taha tulla, ning kuidas igapäevaelu kohandub nappide võimaluste ja poliitilise survega. Tekstis põimuvad märkmed toidust, tervisest, majapidamistöödest ja aias toimuvast tähelepanekutega kirjandusmaailma siseringist, kuuldud kuulujuttudest ja ametlike kampaaniate mõjust. Toimetaja lisad ja registrid aitavad lugejal liikuda nimede ja kohtade vahel, kuid põhitooni annavad siiski vahetud sissekanded, mis ei püüa tagantjärele midagi ilustada, vaid jätavad alles hetke emotsiooni ning ebakindluse.

Elo Tuglas oli kirjanik Friedebert Tuglase abikaasa ja tähelepanelik vaatleja nende ühises kodus toimunu suhtes. Tema päevikud, Tartu päevik ja Elukiri, annavad hääle inimesele, kes ise ei seisa kirjandusloos esiplaanil, kuid viibib kõrvuti autoriga, kelle nimi on kaanepildil. Elo pilk on rahulikult täpne, sageli peidetud huumoriga ja vahel kuivalt irooniline. Nii on Elukiri ühtaegu isiklik elukäigu ülestähendus ja allikas, mis aitab mõista, mida tähendas elada loomeinimesena ajal, mil avalik tunnustus võis hetkega kaduda ning senised suhted muutuda vaikivaks kauguseks.