Ööl vastu 18. oktoobrit

Elmar Valmre romaan „Ööl vastu 18. oktoobrit“ on psühholoogilise alatooniga jutustus, mis kätkeb endas põnevust, sisepingeid ja elu murdehetkede peegeldusi. Loo keskmes on saatuslik öö, mil tegelaste eludes toimub muutus – kas nähtav või aimatav, ent igal juhul pöördeline. Teose atmosfäär on tihe ja vaikne, suurem osa tegevusest toimub inimeste sisemaailmas, kus valitsevad mälu, kahetsus, ootus ja ärevus. Konkreetne kuupäev – 18. oktoober – saab tähenduseks, mille ümber koonduvad nii isiklikud kui ka ühiskondlikud nihked, luues loo, mis ulatub argireaalsusest sügavamale psüühika ja alateadvuse kihtidesse.

Valmre ei paku sirgjoonelist süžeed, vaid liigub assotsiatiivses ja fragmentaarses rütmis, põimides realistlikku ainest eksistentsiaalsete mõtisklustega. Tegelased ei pruugi alati tegutseda väliselt, kuid nende mõtted, meenutused ja sisekõned avavad pinget, mis kuhjub just vaikses ootuses. Tunded ja mälestused põimuvad sündmustega, mis võivad tunduda tühised, ent loovad aeglaselt süveneva mõju. Kirjeldustes leidub nii argiseid detaile kui ka sümboolseid vihjeid, mis viitavad aja pöördumatusele ja inimese katsele selles ajas oma kohta leida. Ühe öö sündmused muutuvad peegliks, milles inimene näeb iseennast teistsugusena, kui seni arvanud.

Elmar Valmre (1919–2005) oli eesti proosakirjanik ja psühholoog, kelle loomingut iseloomustavad süvenev vaade inimese sisemaailma, filosoofiline toon ja keeleline täpsus. Tema teostes kohtuvad elulised olukorrad ja mõtteline sügavus, milles lugejale antakse vabadus tähendusi ise avastada. „Ööl vastu 18. oktoobrit“ kuulub tema hilisloomingusse, olles hea näide sellest, kuidas Valmre kasutas kirjandust vahendina inimese sisemiste protsesside ja elu mõtestamise võimalikkuse uurimiseks. Romaan kõnetab eelkõige lugejat, keda huvitavad vaiksed, ent tähenduslikud liikumised inimese teadvuses ja ajas.