Tõus ja mõõn. Mälestusi kodumaalt 1. osa

Elmar Tambeki mälestusteraamatu „Tõus ja mõõn. Mälestusi kodumaalt“ esimene osa on isiklik ja tähelepanelik sissevaade Eesti Vabariigi kujunemisjärgu eluolusse, poliitikasse ja ühiskondlikku atmosfääri läbi autori enda kogemuste ja tähelepanekute. Tegu on ühe juristiharidusega, hiljem eksiilis tegutsenud teadlase ja esseisti tagasivaatega kodumaa sündmustele, keskendudes peamiselt 1920.–1930. aastatele, mil Eesti iseseisvus oli noor ja ühiskondlikud protsessid alles kujunemisjärgus. Tambek ei paku pelgalt ülevaadet faktidest, vaid peegeldab ajastu vaimu läbi isikliku pilgu – see teeb mälestused nii väärtuslikuks kui ka ajastukohaselt kirevaks.

Raamatu struktuur on temaatiline ja episoodiline: Tambek meenutab sündmusi ning inimesi, kellega ta oli kokku puutunud, olgu selleks kooliajad, õpingud Tartu Ülikoolis või töö riigiametites. Erilise tähelepanu all on poliitiline elu, õigussüsteemi areng ja toonane ühiskondlik eetika. Kirjeldused on detailsed, sageli analüütilised, ent mitte kuivad – autor kombineerib mälestused arutleva tooniga, kommenteerides tagantjärele mõnede otsuste ja suundumuste tähendust. Tundes hästi nii toonase eliidi siseringi kui ka provintslikuma eluolu telgitaguseid, suudab ta tuua välja kontrastid, mis iseloomustasid noore riigi arengut ning selle sisemisi pingeid.

Elmar Tambek (1905–1991) oli eesti jurist, õigusteadlane ja publitsist, kes emigreerus pärast Teist maailmasõda Rootsi, kus jätkas teadus- ja kirjutamistööd. Tema mälestusteraamatud kuuluvad eesti eksiilkirjanduse olulisemate hulka, ühendades kultuuriloolise väärtuse ja dokumentaalse täpsuse. „Tõus ja mõõn“ ei ole pelgalt isiklik tagasivaade, vaid ka allikas, mille kaudu saab paremini mõista Eesti Vabariigi esimest iseseisvusaega läbi haritud ja kriitilise mõtleja silmade. Esimene osa annab tugeva aluse järgmistele köidetele, mis jätkavad loo kujunemist koos kodumaa saatusega.