Tõus ja mõõn. Mälestusi kodumaalt 1.-2. osa

Elmar Tambeki mälestusteraamat „Tõus ja mõõn. Mälestusi kodumaalt“ koondab kahes osas autori isiklikke meenutusi Eesti Vabariigi sünni- ja iseseisvusajast kuni Teise maailmasõja eelõhtuni. Tegemist on mitmetasandilise tekstiga, milles ajaloolised sündmused põimuvad subjektiivsete kogemuste, detailsete kirjelduste ja rahulikult areneva jutustuse kaudu. Tambek vaatleb Eesti elu muutumisi nii linna- kui maaühiskonnas, pakkudes väärtuslikku pilguheitu 20. sajandi esimese poole olustikku ja vaimsesse atmosfääri. Tema tähelepanekud on tihti vahedad, kuid mitte teravmeelsuse nimel, vaid mõtestatud ja elupraktikast kantud.

Esimeses osas keskendub Tambek oma noorusele ja kujunemisele Tartu haritlaskonnas ning varajastele tööaastatele, tuues esile tollase koolisüsteemi, kultuurielu ja sotsiaalsed suhted. Teine osa liigub edasi Eesti Vabariigi iseseisvusaega, kajastades ametniku- ja kohtunikutöö igapäeva, aga ka laiemalt poliitilise elu telgitaguseid, kus autor oli osaliselt ise tegev. Kirjutis ei taotle kõikehõlmavat ajaloosünteesi, vaid jääb truuks isiklikule vaatepunktile, mille kaudu avaneb lugejale peen ja inimlik portree ühest muutlikust ajastust. Teose tonaalsus on tasakaalukas, kuid kriitiline seal, kus autor näeb ühiskonnas või riigis väärsammumisi, olles seejuures alati faktitruu.

Elmar Tambek (1901–1975) oli Eesti jurist, kohtunik ja õigusteadlane, kes tegutses iseseisvuse ajal mitmes vastutusrikkas ametis, muu hulgas Riigikohtu liikmena. Ta põgenes Teise maailmasõja ajal Eestist ja elas hiljem Rootsis. Tambek kuulus nende haritlaste hulka, kes pidasid oluliseks jätta kirjalik jälg Eesti iseseisvusaja kogemusest, et see ei kaoks paguluses vaikusesse. „Tõus ja mõõn“ on tema põhiteos, mis lisab Eesti mälukirjandusse autoriteetse ja väärika hääle ning annab ajaloo kõrval edasi ka ühe mehe elulise arengu ja vaimse hoiakute kujunemise loo.