Tõus ja mõõn. Mälestusi kodumaalt 1.-2. osa

Elmar Tambeki kaheosaline mälestusteraamat „Tõus ja mõõn. Mälestusi kodumaalt“ on isiklik ja ajastutruu sissevaade Eesti Vabariigi kujunemise ja lagunemise vahele jäävasse ajajärku, mille jooksul autor kasvas, õppis, töötas ja elas vahetult tormiliste poliitiliste ja ühiskondlike muutuste keskel. Mälestused hõlmavad aega alates 1920. aastatest kuni Teise maailmasõjani, kirjeldades Tartus, Tallinnas ja mujal Eestis toimunut nii avalikus kui isiklikus plaanis. Tambek vaatleb vaheldumisi oma perekondlikku tausta, haridusteed, kutsetööd ja kultuurilist keskkonda, kus ta tegutses juristi, esseisti ja ühiskonnategelasena. Tema pilk on samas nii sotsiaalkriitiline kui nostalgiatundlik.

Teose keelekasutus on täpne, tasakaalus ja nüansirikas, sobitudes hästi temaatikaga, mis nõuab nii emotsionaalset tundlikkust kui ka ajaloolist täpsust. Tambek ei idealiseeri minevikku, vaid kõneleb selle võimalustest ja kitsaskohtadest ausalt, sageli iroonia või enesekriitilise huumoriga. Mälestused toovad esile Eesti Vabariigi ülesehitamise vaimu, noore haritlaskonna eneseotsingud ning kultuurielu virgumise, aga ka hilisemad pinged ja allakäigu märgid, mis viisid okupatsioonide ja iseseisvuse kaotuseni. Raamatu teine osa liigub süngematesse registritesse, käsitledes sõjaeelseid ja -aegseid sündmusi, milles isiklik ja rahvuslik traagika kattuvad.

Elmar Tambek (1905–1993) oli Eesti õigusteadlane, publitsist ja üks silmapaistvamaid Tartu Ülikooli kasvandikke enne sõda. Ta tegutses mitmes ametis nii kultuuri- kui õigussfääris ning jäi ka paguluses olles truuks oma hariduslikule ja rahvuslikule ideaalile. „Tõus ja mõõn“ on tema mälestuste põhiteos, mis valmis paguluses, ent ilmus eesti lugejani alles taasiseseisvunud Eestis. See on kahtlemata üks olulisemaid isikliku kogemuse kaudu vahendatud dokumente Eesti Vabariigi esimese iseseisvusperioodi ja selle traagilise lõpu mõtestamisel. Tambeki mälestused on ühtaegu inimlikud ja intellektuaalselt sisukad, sidudes eraelu üldise saatusega.