Tõus ja mõõn 2. osa. Kaks okupatsiooni. Mälestusi kodumaalt

Elmar Tambeki mälestusteraamatu „Tõus ja mõõn“ teine osa, alapealkirjaga „Kaks okupatsiooni. Mälestusi kodumaalt“, keskendub sündmustele ja isiklikele kogemustele Eesti lähiajaloos aastatel, mil riiki tabasid järjestikused võõrvõimude sissetungid ja võimuvahetused. Autor kirjeldab elukäiku ja vaimseid hoiakuid nii enne Teist maailmasõda kui selle keerises, keskendudes eelkõige sellele, kuidas Nõukogude ja Saksa okupatsioon mõjutasid inimeste igapäevaelu, väärtusi ja lootusi. Raamatu jutustajapilgu kaudu avaneb pilt ühiskonnast, mis püüab säilitada oma sisemist järjepidevust keset poliitilist ebakindlust ja hirmu.

Tambek ei esita ajalugu kuivalt ega distantseeritult, vaid toob esile väikeste detailide kaudu laiemad meeleolud ja ajastu vaimu: ootamatu arreteerimine, ärevus tänavatel, vaikus ja kuuldused, mis levivad kiiresti, kuid mille tõesust on raske hinnata. Ta annab edasi mitte ainult faktilisi sündmusi, vaid ka sisemise vastupanu tunnet, mis kujunes igapäevase vaikimise, märkide ja sõnatud kokkulepete kaudu. Autori positsioon on aus ja isiklik, ilma liigse patose või idealiseerimiseta, kuid sügava pühendumisega oma maa ja rahva saatusele. Erinevaid kogemusi läbivaks joonteks jäävad kohanemisvajadus ja moraalne kaalukus olukorras, kus valikud olid tihti piiratud või suunatud hirmu kaudu.

Elmar Tambek oli eesti õigusteadlane, esseist ja mälestustekirjanik, kes kuulus nende haritlaste hulka, kelle elu ja töö katkestasid võõrvõimude repressioonid. Tema mälestused kuuluvad isikliku ajalookirjutuse žanri, kus dokumentaalne täpsus põimub subjektiivsete elamustega. „Tõus ja mõõn“ kui tervik pakub haruldast sisekaemust Eesti 20. sajandi keskpaiga valulistesse murrangutesse, teine osa aga keskendub eriti tundlikule ajajärgule, mil ühiskondlik pinge ja indiviidi sisemine vastupanu seisid teravas vastasseisus. Tambeki keel on selge ja tasakaalukas, tema vaateviis aga nii dokumenteeriv kui ka kaalukalt inimlik.