Tsirr. Jutustus linnupojast, kes tahtis laulda

Elmar Õuna jutustus „Tsirr“ on lihtne ja südamlik lugu linnupojast, kes tunneb tugevat soovi laulma õppida, kuigi teda ümbritsev maailm seda kohe ei toeta ega mõista. Teos on allegooriline kasvamise ja eneseleidmise lugu, milles keskne tegelane – väike lind Tsirr – sümboliseerib uudishimu, püüdlikkust ja sisemist kutsumust. Tema teekond lauluni on täis katsumusi ja väikeseid pettumusi, kuid lõpuks viib sihikindlus ja soov oma häält leida eduni. Läbi selle areneva loo räägitakse delikaatselt isiksuse kasvamisest, julgusest erineda ja usust iseendasse.

Tekst on kirjutatud lastele mõistetavas, ent mitte lihtsustavas keeles. Autor kasutab looduskeskset kujundlikkust, mille kaudu avanevad universaalsed teemad: oma tee otsimine, eristumine karjast, ja toetuse vajalikkus. Kuigi peategelane on väike lind, on tema kogemused sarnased paljude laste omadega – soov teha midagi erilist, mida teised ei pruugi alguses mõista või heaks kiita. Raamatu õhustik on soe ja tähelepanelik, luues muinasjutulise, kuid samas realistliku keskkonna, kus unistus ei kao raskuste ees, vaid kasvab nendest hoolimata edasi.

Elmar Õun (1901–1977) oli eesti keele- ja kirjandusteadlane, sõnaraamatute koostaja ja lastekirjanik, kelle loomingus leidub nii teaduslikku kui ka ilukirjanduslikku panust. „Tsirr“ on üks tema tuntumaid lastejutte, milles peegeldub autori sümpaatia looduse ja lapsemeelse siiruse vastu. Raamatu ilmumine autori enda kirjastamisel viitab ka isiklikule tähendusele, mille ta sellele loole omistas. „Tsirr“ on väike, ent sisult tähendusrikas tekst, mis jätkab oma elu ka hilisemas lugejas, jäädes meelde kui lugu sihikindlusest ja südamehääle järgimisest.