Saint Gilesi pidalitõbine

Romaan viib lugeja 12. sajandi Shrewsbury’sse, kus kloostri ravimtaimetark vend Cadfael satub pealt nägema ebavõrdset kihlumist: väga noor pruut viiakse altari poole koos vanema aadlimehega. Teos käivitub, kui pruutpaari teekonda saadab rahutus ning varsti leitakse mõrvatuna peigmees; peakahtluse alla satub noor relvakandja, kel on pruudiga oma side. Cadfael kogub jälgi lazareti, turuplatsi ja lähedaste mõisate vahet, küsitleb valetamise ja vaikimise piiril seisvaid tunnistajaid ning tõstab päevavalgele motiivid, mis on seotud valduste, hooldusõiguse ja seisusest tulenevate nõudmistega. Lugu hoiab fookust toimingutel: ravimtaimede varumisest saab liikumisvabadus, kloostri rutiinist saab ajaraam, kus iga samm kontrollib eelmise sammu paikapidavust. Raamat laseb faktidel koonduda enne otsust ning hoiab lahti võimaluse, et süü ja süüstamine ei lange kokku.

Teos töötab ajaloolise kriminarratiivina, kus uurimise loogika põimub ajastule omaste normidega. Süžee uurib, kuidas abielu kui omandi kokkulepe kujundab inimeste valikuid ja kuidas kiriku varjupaiga-õigus, aadli au ning kloostri kord loovad tõe tuvastamiseks oma takistused. Romaan seab kõrvuti vaesuse ja võimu, armastuse ja pärijaseaduse, ning näitab, kuidas iga tõend omandab tähenduse ainult kontekstis. Cadfael ei murra lugu efektidega, vaid koostab sündmuste jada: ta võrdleb teekondi, kontrollib ajavahemikke, tõlgendab esemeid ja jälgi. Nii sünnib lahendus, milles otsus ei tulene üksikust ülestunnistusest, vaid kooskõlastatud märkidest, mis püsivad ka siis, kui kõnelejate hääl muutub.

Ellis Peters oli inglise kirjanik Edith Pargeter, kelle vend Cadfaeli lood sidusid ajaloolise ainese ja kriminaalse uurimise. Autor kasutas oma kodukandi Shropshire’i paiku ning andis jutustustele kindla tööraami: kloostri päevakord, teedevõrk ja kogukonna hierarhia suunasid iga küsitluse ja järelduse. Tema teostes määravad tegelaste käigu ametid, kohustused ja mälu; uurimine kasvab tõenditest, mitte tunnetest. Petersi stiil eelistab selget lauseehitust, dialoogi, mis edasi viib, ja tegevuskohti, mis kontrollivad juttu ruumiliselt. Nõnda moodustub kroonika, kus iga osa võib seista eraldi, kuid koos avaneb mustrina, mis näitab, kuidas kord ja juhus, tava ja seadus, inimesekogemus ja kirjutatud reegel panevad tõe liikuma.