Mine ja kuuluta

Eljas Lemmetyineni raamat „Mine ja kuuluta“ on autobiograafiline jutustus, milles autor kirjeldab oma elukäiku ja usuteed. Lugu algab kõhkluste ja sisemiste võitlustega, kus usk ja kahtlus põimuvad ning inimene otsib oma teed. Sõja-aastatel päästis usaldus Jumala vastu ta elu mitmel korral ning andis talle jõudu ja kannatlikkust ka kõige raskemates olukordades. Tema kirjeldustes ilmneb, kuidas lootus ja palve aitasid tal leida rahu ning säilitada sisemine kindlus, kui väline maailm lagunes. Raamat näitab, kuidas usk võib saada inimese ellu pöördepunktiks ja pakkuda tuge olukordades, kus inimlikest jõuvarudest ei piisa.

Teose keskne osa käsitleb misjonitööd, mida Lemmetyinen tegi nii kodumaal kui ka väljaspool. Ta kirjeldab oma rännakuid eri paikades, sealhulgas Lapimaal, kus karmides oludes tuli tal kogeda nii looduse jõudu kui ka inimeste hingelist nõrkust. Väga mõjuv on tema meenutus ööst lumetormis, mil Issanda tuli paistis seal, kus inimsilm enam midagi ei näinud. Erilise tähelepanuga on kirjeldatud 1970. aasta kogemusi Tallinnas, kus ta tegi misjonitööd „Viru“ hotelli ehitajate keskel. See peatükk annab tunnistust tema julgusest ja pühendumusest, sest töö sellises keskkonnas oli keeruline ja ohtlik, kuid tema usk jäi kindlaks ja tõi tema tegevusele ka nähtavaid vilju.

Eljas Lemmetyinen (1920–2009) oli soome vaimulik ja misjonär, kelle elu oli tihedalt seotud evangeelse kuulutustööga nii kodu- kui välismaal. Tema elutöö hõlmas jutlustamist, misjonireise ja piiblipaikade külastamist, et kinnitada oma usku ja tuua evangeelium inimesteni eri kultuurides. Lemmetyineni elu ja tegevus näitavad, kuidas üks inimene saab oma usu toel mõjutada ja innustada paljusid, olles ise kogenud raskusi, kaotusi ja võite. „Mine ja kuuluta“ jääb tema elu ja teenimise tunnistuseks, kus isiklikud läbielamised ja usukogemused on põimitud laiemasse missiooni teenistusse.