Ennosaare Ain. Jutustus eesti minevikust

Elisabeth Aspe jutustus „Ennosaare Ain” kuulub eesti kirjanduse varasemate haritlasromaanide hulka. Teos ilmus esmakordselt järjejutuna Tartu ajalehes „Olevik” 1888. aastal ning avaldati anonüümselt initsiaalide „E. A.” all. Jutustuse keskmes on eestlasest nooruk, kelle elukäik viib ta talupoja taustast haritlaseks saamiseni, tuues lugejani ühe inimese kaudu laiemalt terve rahvuse kultuurilise ja sotsiaalse eneseteadvuse kujunemise. Romaanis põimuvad realistlikud kirjeldused ja ideoloogiline sõnum, milles väljendub selge seisukoht eestlaste vaimse ja kultuurilise võimekuse kaitseks.

Teose oluliseks väärtuseks on miljöö ja tegevuspaikade täpsus. Autor kirjeldab Sauga mõisat, Pärnu linna ja nende ümbrust sellise detailsusega, mis annab hea ettekujutuse 19. sajandi lõpu oludest. See realistlik taust eristab Aspe loomingut paljudest tema kaasaegsetest, kelle kirjutised olid tugevalt saksa eeskujude mõju all. Samal ajal peegeldub loos ka rahvuslik hoiak – Aspe vastandus kadakasakslusele, taunides eestlaste enda rahvuse salgamist ja saksa aadlike ning kohalike baltlaste segaabielusid. „Ennosaare Ain” ei ole pelgalt kirjeldav jutustus, vaid ka selge programmiline seisukohavõtt oma rahva eneseväärikuse ja tuleviku nimel.

Elisabeth Aspe (1860–1927) oli üks esimesi eesti naisprosaistide hulka kuuluvaid kirjanikke. Tema loomingus oli kesksel kohal rahvusliku eneseteadvuse ja eestlaste kultuurilise küpsemise kujutamine. Aspe sündis Pärnumaal möldri peres, elas mõnda aega ka Peterburis ning koges oma elus erinevaid raskusi, mis andsid talle ainest kirjutamiseks. Kirjanik oli ühiskondlikult aktiivne ja tema teostes väljendub soov näidata eestlasi võimeliste ja väärikatena. „Ennosaare Ain” on tema olulisemaid teoseid, mis rõhutab hariduse tähtsust ning eestlaste õigust oma kultuurilisele ja sotsiaalsele tõusule.