Vestlus Sitsiilias

Elio Vittorini romaan „Vestlus Sitsiilias“ on poeetiline ja samas poliitiline teekond kodumaale, mis kätkeb endas mälestusi, sisekaemusi ja vaikivat protesti. Peategelane Silvestro, Milanos elav trükikojas töötav mees, sõidab ootamatult tagasi oma lapsepõlvemaale Sitsiiliasse, kui saab teada, et tema ema on teda meenutanud. See reis ei ole aga pelgalt geograafiline, vaid eelkõige vaimne ja emotsionaalne liikumine – tagasipöördumine juurte, mineviku ja unustatud tunnete juurde. Lugu areneb läbi fragmentaarsete kohtumiste, unenäoliste stseenide ja kõnede, milles peegelduvad Itaalia 1930. aastate poliitiline surve ja sõjahirm.

Romaan kasutab lihtsat ja kujundirohket keelt, et väljendada keerulisi sisemisi seisundeid. Silvestro kohtumised erinevate inimestega – lapsepõlvesõprade, kohalike elanike ja eelkõige oma emaga – loovad kaleidoskoopilise pildi Sitsiiliast, mis ei ole üksnes paik kaardil, vaid sümbol identiteedist ja kaotatud süütusest. Samal ajal on see ka kriitika fašistlikule režiimile, mida Vittorini esitab läbi vihjete, kaudse kõne ja sümbolite, mööda minnes otsesest tsensuurist. Tulemuseks on teos, mis on korraga lüüriline ja poliitiline, isiklik ja üldistusjõuline, jäädes kindlalt modernistliku Euroopa kirjanduse konteksti.

Elio Vittorini (1908–1966) oli mõjukas itaalia kirjanik, tõlkija ja intellektuaal, kes tõi itaalia kirjandusse tugevaid angloameerika mõjusid ning osales aktiivselt ühiskondlikus elus. Tema loomingu keskmes on sotsiaalne õiglus, humanism ja kirjanduse eetiline mõõde. „Vestlus Sitsiilias“ on tema tuntuim teos, mis valmis Mussolini diktatuuri ajal ja avaldati tsenseeritud kujul. Hiljem on see saanud üheks sümbolteoseks itaalia 20. sajandi kirjanduses, jäädvustades inimese sisemised rännakud ja vaikiva vastuhaku kõneviisi.