Vadjalastest ja isuritest XVIII saj. lõpul

Elina Öpiku raamat „Vadjalastest ja isuritest XVIII saj. lõpul“ on teaduslik publikatsioon, mille eesmärk on täiendada vadja ja isuri rahvaste etnograafilist allikmaterjali. Teos keskendub peamiselt rahvarõivaste arhailisematele ilmingutele, tuues lugejani seni vähe avaldatud ja raskesti kättesaadavat materjali. Nii avardab see oluliselt teadmisi kahe väikerahva kultuurist ja elulaadist, kelle etniline ja kultuuriline identiteet on olnud ohustatud juba sajandeid. Autor rõhutab, et kogutud ja avaldatud allikad on mõeldud täienduseks olemasolevale nappidele teadetele ning pakuvad väärtuslikku infot uurijatele ja huvilistele.

Teos ei piirdu üksnes rõivastusega, vaid pakub lisaks mõningaid uusi andmeid vadjalaste ja isurite kommetest ning uskumustest. Kirjeldatud on ka keelelisi ülestähendusi, mis laiendavad arusaama nende rahvaste keele vanematest vormidest ning pakuvad olulist materjali lingvistidele. Niisugune lähenemine annab raamatule mitmekülgse iseloomu – see on ühtaegu etnograafiline, kultuurilooline ja keeleline allikas. XVIII sajandi lõpu ainestik loob silla minevikku, aidates mõista, kuidas need rahvad oma traditsioone ja identiteeti säilitasid.

Elina Öpik (1912–2001) oli eesti etnograaf, kelle uurimistöö keskendus läänemeresoome rahvaste, eriti ingerisoomlaste, vadjalaste ja isurite kultuurile. Tema teadustöö ja publikatsioonid aitasid talletada ja tutvustada väikeste rahvaste kombeid, rahvarõivaid ja igapäevaelu, pakkudes väärtuslikku materjali nii kultuuriloo kui ka rahvusvahelise etnoloogia jaoks. „Vadjalastest ja isuritest XVIII saj. lõpul“ on näide tema põhjalikust ja allikapõhisest lähenemisest, mis aitab hoida elus teadmist rahvastest, kelle pärand oleks ilma selliste uurimusteta jäänud veelgi varjulikumaks.