Mihkel, muuseas. Lugu läbikatsumata eludest

Elin Toona teoses „Mihkel, muuseas. Lugu läbikatsumata eludest” põimuvad autobiograafilised elemendid ja mälestused ühe perekonna saatustest mitme põlvkonna vältel. Loo keskmesse on asetatud Mihkel – autorile omamoodi mõistatuseks jäänud vanaisa –, kelle elu ja surma varjutavad teadmatus, vaikimine ja valikuline mälu. Romaanil on dokumentaalsed jooned, kuid see pole elulugu tavapärases tähenduses. Pigem on tegemist retkega unustatud või teadlikult kõrvale tõrjutud minevikku, mille tükid hakkavad vaikselt lahti rulluma, kui autor püüab mõista, miks mõned perelood jäävad rääkimata ja kuidas need vaikused mõjutavad järgmisi põlvkondi.

Teos liigub ajas edasi-tagasi, jälgides Mihkli eluteed alates tema kodukülast Läänemaal kuni vangistuse ja surmani Siberis. Autor toob päevavalgele ka teiste pereliikmete, sealhulgas oma ema ja vanaema, saatuse, kes kõik elasid läbi sõdade, küüditamised ja emigreerumise. Loo keskmes ei ole niivõrd sündmused ise, kuivõrd nende psühholoogiline mõju ja see, kuidas inimesi vormivad vaikused, tõrjutud kogemused ja häbenetud valikud. Mihkli lugu jääb paljuski fragmendiliseks – justkui muuseas esitatud katked –, kuid see ongi osa teose mõttest: mõnda elu ei saagi lõpuni lahti seletada, sest vaikimised ja katkestused on liiga sügavad.

Elin Toona on eesti päritolu kirjanik ja luuletaja, kelle looming on sageli seotud mälestuste ja paguluse temaatikaga. Ta sündis 1937. aastal Eestis, põgenes teismelisena Saksamaa kaudu Inglismaale ning on hiljem elanud ka Ameerika Ühendriikides. Toona teosed, sealhulgas „Pagulusse“ ja „Kolm valget tuvi“, käsitlevad elutundlikult võõrsil elamise kogemust, kultuurilise identiteedi hoidmist ja vaikuse pärandit. Tema isiklik taust annab teosele „Mihkel, muuseas“ sügavama mõõtme – see on ühtlasi ka isiklik leppimine teadmata jäänud elulugudega ja katse neid mõista läbi kirjutamise.