Ella

Raamat jutustab perekonnaloo, mis algab Läänemaa külade ja Haapsalu ümbruse argisest rütmist ning jätkub katkestuse, sõja ja sunnitud lahkumistega. Kroonikaks saab vanaema Ella teekond koos tütrega ja hiljem juba mitme põlvkonna hargnemine: kodu kaob, asendub vahejaamadega, ning pagulust kujundavad laagrite reeglid, ajutised töökohad ja uute keelte paratamatus. Jutustaja hoiab silma peal üksikuil esemetel ja detailidel, mis talletavad elukorralduse muutust – kirjad, fotod, märkmikud –, ning laseb neist tõusta mälul, mis ei ole sirge liin, vaid peatuste ahel. Teos ei keskendu monumentidele, vaid sellele, kuidas igapäevased otsused ning kompromissid moodustavad lõpuks ühe perekonna kaardi üle mitme riigi ja mandri.

See mälukiri seob kolm häält: vanaema Ella elujoone, tütre valikud ning autori enese positsiooni, mis kõigub tunnistaja ja osalise vahel. Nii sünnib kogumik, kus argikasutuses sõnad – “minek”, “tagasitulek”, “kohandumine” – saavad eri ajastutes erineva kaalu. Pagulusteekond ei tähenda siin ainult liikumist punktist A punkti B, vaid rollide vahetumist ja uue kodu tähenduse ümberkirjutamist. Kogumik võtab vaatluse alla ka mäletamise tehnika: kuidas jutustaja paneb kokku katkendliku materjali, mis on pärit mälestustest, dokumentidest, kuulmistest. Lugeja ei saa valmis legendi, vaid juurdepääsu tööpingile, kus perekonna ajalugu kujuneb teksti, ajajoone ja vaikuste ristumiskohas. Nii jääb esile küsimus, mida üks perekond saab edasi anda siis, kui sageli tuleb edasi anda just katkestust.

Koguteos asetab perekonnaloo Eesti 20. sajandi kogemuse taustale, kuid väldib selgitavat toonitust. Lõpp ei paku üldist, kõike sulgevat järeldust, vaid juhib tähelepanu sellele, kuidas jutustaja vaatenurk muutub koos ruumiga: kodu kui kohanemise praktika, mälestus kui ühine töö ja keelevahetus kui igapäevane treening. Teos sobib lugejale, kes otsib rahulikku, üksikasjadele keskenduvat käsitlust paguluse argipäevast: kuidas korrata rutiine uues paigas, kuidas hoida perekonna järjepidevust ilma kindla kaardita ning kuidas kirjutada end ajaloole lähedale nii, et alles jääks nii inimene kui ka tema teekond.