Eufooria

Romaan avab Sylvia Plathi viimase aasta kujutluse kaudu küsimuse, kuidas loovisik jagab jõudu kodu, emaduse ja kirjutamise vahel. Teos liigub lähivaates: jutustaja kirjeldab tööpäeva katkemist, lapsehoolduse rütmi, kirjutamiskatseid, mis tekivad ja katkevad, ning abielu, kus vastutus ei jaotu ühtlaselt. Raamat ei lavasta kangelaslikku ületust, vaid näitab, kuidas tekst sünnib logistika, väsimuse ja visaduse ristumiskohas. Lugeja näeb, kuidas keel muutub tööriistaks, mis korraga lohutab ja teravdab; kuidas ajaplaneerimine saab eetiliseks valikuks; kuidas luule ja proosa vaheline piir töötab pigem tööviisi, mitte žanriklassi määratlusena. Fookus püsib kogemusel, milles kodu kui koht ja loometöö kui distsipliin ei satu vastamisi, vaid suruvad teineteist, kuni tekib lühike aknaserv, kust tekst pääseb välja.

Raamat asetab tähelepanu alla, millest koosneb “õige töö” kirjutaja elus. Käsitlus toob nähtavale, kuidas väiksed kordused – ärkamine, toidukorrad, jalutuskäigud, külm ja niiskus – struktureerivad mõtte liikumist ning kas distsipliin kannab, kui tunded lammutavad fookust. Romaan näitab, et valik ei käi romantilise kirgede jaheda kalkulatsiooni teljel, vaid praktiliste otsuste kaudu: millal panna uks kinni, millal paluda abi, millal lasta käsikirjal vaikselt küpseda. Lugu ei ava üksnes minevikku; see küsib, kuidas tekst, mis sünnib surve all, saab uueks töövahendiks ka lugejale. Nii saab teosest peegel, kus igaüks saab võrrelda oma töö- ja kodurütmi, vaadata, kas tema enda kokkulepped – ajaga, lähedastega, iseendaga – hoiavad tähelepanu või hajutavad selle. Romaan ei anna retsepti, kuid osutab korrale, mis tekib valikute järjekindlusest.

Autor Elin Cullhed on Rootsi kirjanik, kelle “Eufooria” pälvis tunnustuse kui fiktsioon Sylvia Plathi elust. Ta kirjutab kaasaegsest loometeemast ilma mütologiseerimiseta, rõhutades tööharjumusi, vastutust ja keele kui tööriista kasutust. Tema proosa seob argised üksikasjad ja intensiivse sisekõne nii, et kirjanduslik vorm jääb teenima tähelepanu, mitte vastupidi. Eesti keeles on teos ilmunud kirjastuses, mis on toonud lugejani ka teisi nüüdisproosa tõlkeid; raamatu tõlge säilitab rütmi, mis vaheldab tegevuse ja mõtte, ning annab edasi kõne, milles otsus ja kahtlus on kõrvuti. Cullhedi looming sobitub kirjandusse, mis uurib loometöö ja eraelu pingejoont, pidades oluliseks, et tekst sünnib päevakavast, mitte ainult inspiratsioonist.