Maailm peas. Romaani "Pimestus" kolmas osa

Benedikt Pfaffi kojamehekorter koosnes keskmise suurusega pimedast köögist ja väikesest valgest kambrist, kuhu esikust tulles kõigepealt sai. Esialgu magati viieliikmelise perekonnana suuremas ruumis, ema, tütar ja kolmel kombel tema ise, tema kui politseiametnik, tema kui abikaasa, tema kui isa. Abikaasade voodid olid Pfaffi sagedaseks nördimuseks ühesuurused. Selle eest sundis ta tütart ja naist ühes voodis magama, teine voodi oli üksi tema päralt. Enesele võttis ta alla jõhvmadratsi, mitte hellikusest, unimütse ja naisi ta vihkas, vaid põhimõtte pärast. Raha teenis tema. Treppide kasimine oli naise amet, majaukse avamine, kui keegi öösiti helistas, oli kümnendast eluaastast peale tütre kohus, et too kartlikkusest lahti saaks. Kummagi tegevuse tulud läksid Pfaffi kätte- sest kojamees oli tema. Vahel sekka lubas ta neil pisut mujalgi teenida, toatüdrukuna või pesupesijana. Nõnda vähemalt tundsid nad omal nahal, kui Piaff ränga tööga peab isa perekonda ülal pidama. Söögilauas nimetas Piaff ennast perekonnaelu pooldajaks, öösiti mõnitas elatanud naist. Kariõigust kasutas ta, niipea kui töölt koju sai. Tütre kallal sügas ta oma punakarvaseid rusikaid tõelise armastusega, naist lihvis vähem. Kogu teenitud raha tõi Pfaff koju; see klappis alati karvapealt. ilma üle lugematagi, sest ükskord, kui rahad ei klappinud, tuli naisel ja tütrel öö tänaval mööda saata. Kokkuvõttes oli Pfaff õnnelik.