Tallinna Dominiiklaste klooster

Elfriede Tool-Marrani teos *Tallinna Dominiiklaste klooster* kujutab 1971. aastal ilmunud paigutust, mis käsitleb Tallinna Vene tänaval asuva dominiiklaste Püha Katariina kloostri varemeid ning seda ümbritsevaid olusid. Kloostri kompleksi, sajandeid nimetatud ka "Mungahooviks", ei saanud rahvas külastada kloostri tegutsemise ajal (1246–1525), välja arvatud jutluskirik, mis oli inimestele avatud. Pärast kloostri likvideerimist muutus see ala umbes kaks ja pool sajandit suletuks linna relvaladude tõttu. Uue katoliku kiriku rajamisel 1799. aastal püsis hoov isoleerituna: hoonele ei rajatud ühtegi akent. Alles 1968. aasta septembrist muutus Mungahoov esimest korda oma ajaloo vältel avalikkusele kättesaadavaks, mil Tallinna Linnamuuseum avas seal oma filiaali – Dominiiklaste kloostermuuseumi.

Teos on ilmunud Eesti Raamatu kirjastuselt ja koosneb umbes 199 leheküljest illustratsioonidega. Kirjeldatav paik asub vaid mõne sammu kaugusel Tallinna kesklinna saginast, kuid on ajalooliselt ja ruumiliselt olnud üsna isoleeritud. Autor toob lugejani detailid, mis paljastavad nii keskaja elutingimusi kui ka hilisemat hoovi rolli linna struktuuris ning selle ümber kujunenud jõulisest ajaloolisest käekäigust. Teos panustab Tallinna linnaruumi ja religioosse pärandi kirjeldustele, juhatades lugejat juurtele ja muutumiste ajajoonele.

Autor Elfriede Tool-Marran on töötanud ajaloolaste seas ning tal on kommet dokumenteerida arhitektuurilisi ja religioosse ajalooga seonduvaid paiku. Tema raamatust paistab välja huvi nii ruumi kui ka aja vastu – kloosteri mõju Tallinna maastikul, selle arhitektuuriline jäädvustus ja kultuuriline tähendus. Tema tekstis on tunda objektiivsust ja rõhku faktidele, luues arusaadava ning selge pildi paiga arenguloost.