Välek vibulane

Elar Kuuse jutukogu „Välek vibulane” viib lugeja kaugetesse aegadesse, mil inimesed elasid veel koobastes ja rändasid metsikutes, ohte täis maastikes. Teose viis lugu — „Kotkakoobas”, „Vaiküla”, „Kuuejalgsed”, „Tolmusööjad” ja „Uus vanem” — kujutavad muistsete hõimude eluviisi, nende igapäevaseid raskusi ning leidlikkust, millega nad keskkonnas toime tulevad. Peategelasteks on enamasti noored, kelle julgus, nutikus ja soov kogukonda aidata viivad neid seiklustesse, kus kaalul on nii elu, ellujäämine kui ka au.

Jutud käsitlevad muuhulgas küsimusi, kuidas kütitakse mammutit, kuidas pidada vastu pimedas ja külmas koopas ning kuidas ühise sihi nimel tegutseda. Kuus oskab põimida põnevusseiklused arhailise elukorralduse kirjeldustega, mis ei ole pelgalt taustaks, vaid loovad eraldi väärtuse. Väljendusrikas ja lihtne keel muudab tekstid kergesti jälgitavaks ning kõnetab eeskätt nooremat lugejat, kuid ei välista sügavamat lugemiskogemust ka vanemale lugejaskonnale. Igas loos on sees nii moraalne õppetund kui ka usaldus kogukonna jõusse, olgu see võitlus loodusjõudude, nälja või teadmatusest tingitud hirmudega.

Elar Kuus (1903–1974) oli eesti lastekirjanik ja toimetaja, kes on tuntud eelkõige seiklusjuttude ja ulmelise ainestikuga laste- ja noorteraamatute poolest. Tema teosed sisaldavad sageli ajaloolisi ja teaduslikke motiive, mis on põimitud ladusa narratiiviga. „Välek vibulane” jätkab autori varasemat loomejoont, pakkudes seiklusi, mis samal ajal harivad ja arendavad kujutlusvõimet. Kuuse kirjutamislaad on lakooniline, ent kujundlik, ning tema lood toovad esile inimese kohanemisvõime ja leidlikkuse — omadused, mis on olulised igas ajastus.