Kui vanaisa poisike oli

Elar Kuuse raamat „Kui vanaisa poisike oli” on lapsepõlvemälestustel põhinev jutustus, milles autor viib lugeja tagasi oma noorusaegadesse. Teose algus stseenib õe äreva hüüatuse, mis paiskab majapere hommikusest rahust segadusse – selgub, et neid on röövitud. Sellest hetkest hakkab hargnema rida seiklusi, meenutusi ja juhtumisi, mis kirjeldavad toonast eluolu. Lugu kulgeb läbi detailide ja igapäevaste piltide, tuues esile lapse vaatepunkti ja tema kogemuse ümbritsevast maailmast.

Teos ei piirdu üksnes värvikate juhtumite edasiandmisega, vaid peegeldab laiemalt tollase maaelu tingimusi ja peresuhete omapära. Lugeja ette kerkivad pildid kitsastest elamistingimustest, toimetulekust nappide vahenditega ning laste mängulisest ja seiklusrikkast maailmast, kus ka raskused said osaks kasvamisest. Autor kasutab ladusat ja lihtsat jutustamisviisi, mille kaudu on võimalik tajuda nii noore poisi vaimustust kui ka raskusi, millega tuli silmitsi seista. Sellest kujuneb ühtaegu mälestuslik ja õpetlik lugemine, mis seob isikliku kogemuse ja laiemad olustikulised pildid.

Elar Kuus (1901–1974) oli eesti kirjanik, kes sai tuntuks peamiselt lastele ja noortele kirjutatud teostega. Ta töötas ajakirjanikuna ja pühendus hiljem kirjandusele, luues hulgaliselt teoseid, milles kujutas noorte seiklusi ja fantaasiarikkaid lugusid. Tema loomingus on olulisel kohal ka mälestuslikud ja olustikulised motiivid, mis annavad pildi Eesti elust 20. sajandi esimesel poolel. „Kui vanaisa poisike oli” on üks nendest raamatutest, kus autor seob oma isiklikud lapsepõlvemälestused üldisema ajastuolustikuga, pakkudes samal ajal nii humoorikat kui ka südamlikku lugemist.