Päev Helsingis. Naljapilt

Eino Leino teos „Päev Helsingis. Naljapilt“ on kerge ja mänguline ajaviitelugu, mis ei kuulu autori suurteoste hulka, kuid pakub siiski huvitava sissevaate 20. sajandi alguse Helsingi vaimsesse õhkkonda. Raamat on kirjutatud satiirilises toonis, kus ajakirjanikule ja poeetile omane teravmeelsus põimub päevapoliitiliste ja seltskondlike tähelepanekutega. Tekst toob lugeja ette Soome pealinna igapäevaelu, kus poliitilised vastuolud, boheemlik kultuurielu ja ühiskondlikud debatid moodustasid omapärase terviku. Nii sünnib pilt linnast, mille rahutu hing kajastus ka kirjanduses ja ajakirjanduses.

Teoses ilmnevad kahekümne aasta tagused poliitilised ja kultuurilised pinged, mille keskmes oli vastasseis noorsoomlaste ja põhiseaduslaste ning Vene võimule järeleandlike vanasoomlaste vahel. Samal ajal tegutsesid Helsingi boheemid – kirjanikud, kunstnikud ja üliõpilased –, kelle vaba ja vahel mässumeelne eluviis väljendus kõrtsikultuuris ja loomingulises vaidluslikkuses. Leino esitab selle kõik huumori ja satiiri kaudu, muutes tegelaste kõnelused ja olukorrad elavaks ning lugejale nauditavaks. Kuigi teose poliitiline taust on ajas möödunud, säilib selle pilkenali tänapäevalgi kui ajastutruu peegeldus ja kultuurilooline kurioosum.

Eino Leino (1878–1926) on Soome kirjanduse suurkuju, keda tuntakse eelkõige lüürilise poeedi ja rahvusliku ärkamisaja vaimu kandjana. Tema loomingusse kuuluvad nii luulekogud kui ka proosateosed, milles ta ühendas rahvusromantilise meelelaadi modernse tundetäpsusega. Leino osales aktiivselt ka ajakirjanduses, olles terava sule ja ühiskonnakriitilise mõtteviisiga autor. Tema boheemlik elulaad ja viljakas looming tegid temast Soome kultuuriloos ühe armastatuma ja samas vastuolulisema tegelase. „Päev Helsingis“ peegeldab tema humoorikat ja mängulist poolt, pakkudes pilguheitu nii ajastu poliitilisse olustikku kui ka autori enda vaimukasse maailmatunnetusse.