Võllamäe kavalkaad

Nõukogude Liidu võimurid on olnud juba Leninist alates nende valitsemiskorra ja isikukultuse vastu suunatud satiirinoolte suhtes äärmiselt tundlikud. Stalin tasus teda tögava anekdoodi eest surmanuhtlusega, hilisemad punatsaarid on olnud suhteliselt leebemad. Põhjuseks seejuures on teadagi vaid taktikalised kaalutlused. Stalini ajastul Siberis vaevelnud eesti teadlane rääkis kunagi mulle: „Elu säilitamiseks oli orjatööl hädavajalik vähemalt üks sibul ja üks anekdoot päevas. Sibul andis nälgivale organismile pisut vitamiine ja mineraale, huumor säästis langemast hingelisse lootusetusse. Inimpsüühlika laostumisele oleks kaasunud füüsiline lagunemine. Need, kes polnud võimelised nägema olukordi läbi satiirilise kõverpeegli ega suutnud enam naerda, olid määratud kiirele hukule. Säärastes oludes oli lobisev irvhammas kaaslastele tihti suuremaks väärtuseks kui ükski meedik või arstim." Einar Sanden