Loojangul lahkume Tallinnast

Einar Sandeni romaan „Loojangul lahkume Tallinnast“ on tagasivaade 20. sajandi pöördelistesse sündmustesse, mis kujundasid eestlaste saatust Teise maailmasõja ajal ja järel. Teose keskmes on inimeste sisemised valikud ning väliste olude surve, mis panevad proovile nii moraalse kui eksistentsiaalse tasakaalu. Lugu jälgib ühe perekonna ja nende lähedaste saatust, kelle elu muudetakse pöördumatult, kui nad on sunnitud kodumaalt lahkuma – loojangul, teadmata, kuhu see teekond viib ja kas tagasitee üldse olemas on. Lahkumine Tallinnast muutub sümboliks laiemale kogemusele, kus üksikisiku elulugu põimub rahva traagikaga.

Romaani jutustamisviis on rahulik ja elulähedane, ent täis sisemist pinget. Sõda ei kujutata niivõrd lahingute või poliitiliste sündmustena, vaid läbi inimeste emotsioonide, lootuste ja hirmude. Peategelased ei ole suured ajaloolised figuurid, vaid tavalised inimesed, kes peavad tegema otsuseid piiratud võimaluste tingimustes. Tekstis on palju tähelepanu pööratud sisekõnele ja psühholoogilistele nüanssidele, luues emotsionaalselt süvitsi mineva portree inimese hingeseisundist ajal, mil maailm tema ümber laguneb. Sanden keskendub pigem inimese kestvusele ja väärikusele kui heroismile, tuues esile vaikse vastupanu ja identiteeditunde püsimise võõrsil.

Einar Sanden (sündinud 1926) on eesti ajakirjanik ja kirjanik, kelle elu ja looming on tihedalt seotud pagulaskogemusega. Ta kuulus nende hulka, kes 1944. aastal põgenesid Eestist ja alustasid elu võõrsil. Sandeni kirjutised on sageli autobiograafilise alatooniga ning kannavad mälestuse hoidmise ja ajaloolise mälu edasikandmise eesmärki. „Loojangul lahkume Tallinnast“ on üks tema hilisematest proosateostest, milles põimuvad isiklik kogemus ja kirjanduslik üldistus, pakkudes kaasakiskuvat pilku eestlaste elule ajal, mil iseseisvuse kadumine tähendas ühtaegu ka kodu, keele ja kultuurilise järjepidevuse kaotamise ohtu.