Tuisu Taavi seitse päeva

Einar Maasiku romaan „Tuisu Taavi seitse päeva“ on lugu mehest, kes satub mitmesugustesse olukordadesse ja katsumustesse, mille käigus ta õpib tundma iseennast ning maailma enda ümber. Teos on üles ehitatud seitsme päeva raamistikule, mille jooksul peategelane kogeb raskusi, eksimusi ja arusaamisi, mis viivad teda samm-sammult suurema selguse ja küpsuseni. Autor seab loo alguses kõrvale piibellikule loomisloole, kus Jumal loob maailma kuue päevaga, vastandades sellele oma kangelase aeglase ja vaevalise, kuid inimlikult tähendusrikka õppimise tee. Selle kaudu rõhutatakse, et inimlik tarkus ja kogemus kujunevad läbi vaeva ja komistuste.

Romaanis on tunda nii huumorit kui ka iroonilist kõrvalpilku, kuid selle tuumaks jääb inimese võime muutuda ja kasvada. Tuisu Taavi on küll lihtne ja kohati kohmakas, kuid tema katsumused avavad universaalse tõe – õppimine ja tarkuse omandamine ei ole kerge, kuid see muudab elu ja ümbritsevaid inimesi paremaks. Autor näitab peategelase kogemusi mitte ainult individuaalse arengu, vaid ka ühiskondlike olude taustal, andes raamatule laiemat tähendusvälja. Just see tasakaal kergema tooni ja sisulise mõtiskluse vahel andis teosele erilise kõlapinna.

Einar Maasik (1929–2007) oli eesti kirjanik ja toimetaja, kelle looming keskendus peamiselt proosale. Ta tegutses aastaid ajakirjanduse ja kirjanduse maailmas, avaldades nii romaane kui ka novelle. „Tuisu Taavi seitse päeva“ pälvis 1965. aasta romaanivõistlusel auhinna, mis tõi autorile laiemat tuntust. Maasiku loomingut iseloomustab elulähedane huumor, ühiskondlike ja psühholoogiliste probleemide käsitlemine ning oskus siduda argised lood suuremate üldistustega. Tema teosed annavad hea sissevaate 20. sajandi keskpaiga eesti proosasse, kus oluline roll oli nii inimese sisemaailma kujutamisel kui ka ühiskondliku tausta mõtestamisel.