Koorukeste suvi. Takjanupp ja viis kirjalehte

Einar Maasiku kogumik „Koorukeste suvi. Takjanupp ja viis kirjalehte“ koosneb kahest jutustusest, mis on kirjutatud noortele lugejatele, kuid kannavad endas ka täiskasvanutele mõistetavaid väärtusi ja meeleolusid. „Koorukeste suvi“ jälgib laste argielu ühes Eesti külas või väikelinnas suvekuudel, kus mäng, avastused ja väiksemad seiklused kujundavad tegelaste maailmapilti. Maasik oskab tabada laste vahetut pilku ja huvi kõige ümbritseva vastu, luues teksti, milles looduse, suhtlemise ja fantaasia piirid on hägusad. Lugu ei keskendu suurele sündmusele, vaid väikestele hetkedele, mille kaudu suvi saab sisu ja tähenduse – need on ajad, kus kasvamine toimub märkamatult.

„Takjanupp ja viis kirjalehte“ esitab süžeeliselt kompaktsema, ent sisult kihilisema loo, mis viib lugeja vaimse kirjavahetuse kaudu mõtisklusteni sõprusest, arusaamisest ja ootamatustest. Kirjatekstid ja vastused loovad tasapinna, kus tegelased peavad end väljendama sõnade kaudu, arendades seeläbi isiklikku vastutust ja tähelepanelikkust teiste suhtes. Maasik kasutab lihtsat ja täpset keelt, lastes tegelastel jääda eakohasteks, kuid lisades tasandeid, mis annavad vihjeid laiematele teemadele – usaldus, teadmatuse ületamine ja väikeste asjade tähenduslikkus. Mõlemad jutustused ühendab soe ja rahulik toon, milles puudub moraliseerimine, kuid ei puudu sisemine väärtuslikkus.

Einar Maasik (1916–2000) oli eesti lastekirjanik, kelle looming keskendus peamiselt noorte tegelaste siseilma ja looduslähedase keskkonna kujutamisele. Ta kirjutas jutustusi, romaane ja näidendeid, milles sageli seoti kokku argielu ja kujutlusvõime. Maasik ei püüdnud oma tekstides lugejat õpetada, vaid suunas märkama – loodust, inimesi, iseennast. „Koorukeste suvi“ ja „Takjanupp ja viis kirjalehte“ esindavad tema loomingu seda külge, kus lugu rullub lahti vaiksete meeleolude ja isikliku taju kaudu, pakkudes ka tänapäeva lugejale võimalust peatuda ja mõelda.