Kolmteist ja veel üks. Jutustusi ja novelle aastatest 1958-1978

Einar Maasiku kogumik „Kolmteist ja veel üks. Jutustusi ja novelle aastatest 1958–1978“ koondab kahekümne aasta jooksul loodud proosatekste, mis peegeldavad nii autorile omast realistlikku vaadet maailmale kui ka ajastut, milles need on kirjutatud. Lood ulatuvad linnakodude vaiksetest siseheitlustest kuni maapiirkondade eluoluni, kus argipäevased detailid saavad tähenduslikuks. Maasiku tegelased on sageli lihtsad inimesed – töömehed, õpetajad, teenindajad –, kelle eludes pole midagi erakordset, kuid kelle sisemine maailm avaneb tähelepaneliku pilgu ja täpse keele kaudu. Iga jutustus peegeldab väikest nihkumist tegelase enesetunnetuses või suhetes, olgu see rõõmu, pettumuse või üksilduse kaudu.

Kogumiku ülesehitus järgib kronoloogilist joont, mis võimaldab märgata autori stiililist ja temaatilist arengut kahe kümnendi jooksul. Varasemad tekstid on lakoonilisemad ja pigem vaatlevad, hilisematesse on lisandunud rohkem psühholoogilist sügavust ja sisemist pinget. Maasik ei kasuta keerulisi süžeestruktuure ega ulatuslikke kujundeid, kuid tema lausete täpsus ja rütm loob selge ruumi, kus tegelased saavad hingata. Lood toimivad iseseisvalt, kuid nende ühisosa peitub ajatus tunnetuses – inimeseks olemise korduvuses, mille pinnalt sünnib mõistmine, isegi kui sõnu jääb väheks.

Einar Maasik (1919–1987) oli eesti proosakirjanik ja toimetaja, kelle looming keskendus sageli tavalise inimese elukäigule ja sisemisele tasakaaluotsingule. Tema tekstid on hinnatud vaoshoitud väljendusviisi ja eluläheduse poolest, kus rõhk on pigem vaiksel vaatlusel kui konfliktide teravdamisel. „Kolmteist ja veel üks“ peegeldab tema loomingu tuuma – tähelepanelikku pilku inimhingele ühiskondlikes raamides. See raamat ei püüa rabada, vaid jääb kestma oma tasakaalu ja inimliku mõõtmelisuse tõttu, mis on jäänud kõnekaks ka muutunud oludes.