Koduküla teel
Koduküla teel
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus | 1959
- 52 lk | Pehmekaaneline | 130 x 200 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Einar Maasiku jutukogu „Koduküla teel” koondab realistlikke ja elulähedasi lugusid, mille keskmes on inimene oma argipäevaste valikute, töö ja inimsuhete rütmis. Kogu läbivaks teemaks on side kodukoha, maaelu ja kogukonnaga – paikade ja inimeste tähendus, mis kujundab isiksuse sisemist tasakaalu ja maailmavaadet. Maasik vaatleb oma tegelasi soojalt ja vaoshoitud kaastundega, tuues esile nende püüdlused ja väärikuse ka lihtsates olukordades. Jutustused arenevad tihti väikeste, ent tähenduslike sündmuste ümber, nagu naasmine lapsepõlvekülla, juhuslik kohtumine või vana talu saatuse otsustamine, peegeldades ühtlasi laiemat ajastut ja sotsiaalseid muutusi.
Kirjaniku stiil on selge, lühilauseline ja rütmikas, vältides liigseid kirjanduslikke liialdusi, ent säilitades ilukirjandusliku pinge. Tema lood ei otsi dramaatilisi kulminatsioone, vaid pigem juhivad tähelepanu vaikselt kujunevatele seisunditele: nostalgia, kohanemine, kahetsus või rahulolu. Koduküla ja sellega seotud elurütm ei ole pelgalt taust, vaid tähendusrikas telg, mille ümber tegelaste sisemine maailm keerleb. Paljuski on need lood seotud generatsioonidevaheliste suhete, mälestuste ja töö kaudu edasiantud elutarkusega. Maasiku tekstides on tunda austust maainimese vastu, keda ei idealiseerita, vaid kujutatakse keerulises, kuid loomulikus seoses oma keskkonna ja ajaga.
Einar Maasik (1910–1983) oli eesti proosakirjanik ja ajakirjanik, kelle looming keskendus sageli maal elavale inimesele ja tema seotusele kodukoha ning tööga. Tema teosed paistsid silma tagasihoidliku, ent tähelepaneliku stiiliga, milles kajastus sügav empaatia ja ühiskondliku muutuse tajumine üksikisiku tasandil. „Koduküla teel” kuulub tema varasemate proosatööde hulka, mil autor otsis selget, rahulikku jutustamisviisi, et edastada elulisi kogemusi ja väärtusi. Maasiku loomingul on olnud oluline roll kodumaise realistliku proosatraditsiooni kujunemisel, milles isiklik mälu ja kollektiivne kogemus põimuvad ilma liigse ilustamiseta.
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
