Oma sammude varjust

Luulekogu „Oma sammude varjust“ tähistab Eha Lättemäe loomingu varasemat perioodi ning esindab peenetundelist ja vaoshoitud lüürikat, mis keskendub isiklikule kogemusele ja looduslähedasele maailmatajule. Kogu läbivad motiivid on sisekaemus, inimsuhete haprus, mälestuste tähendus ning aeg kui voolav ja paratamatu liikumine. Lättemäe kirjutab vaiksel ja intiimsel toonil, vältides suuri sõnu ja dramaatilisi žeste. Tema luule liigub pigem äärealadel – hinge varjusoppides, väikestes igapäevastes hetketes, mis on kergesti mööduvad, kuid kannavad endas suuremat tähendust.

Paljudes tekstides tõuseb esile autorile omane loodustaju: maastik, aastaajad, valgus ja hämarus ei ole pelgalt taustad, vaid luuletegevuse orgaanilised osad, mis peegeldavad inimese sisemaailma. Samal ajal ei kao luulest ära ka ühiskondlikud ja eksistentsiaalsed kaemused – üksildus, kuuluvuse otsing ja vaimne vabadus. Luulekogus on tuntav ka rütmilise ja kõlalise täpsuse taotlus, mille kaudu Lättemäe loob napist sõnast tiheda meeleolu. Tema keelekasutus on nüansirikas ja tasakaalus, vältides liigset emotsionaalsust ning pakkudes lugejale võimaluse vaikseks kaaskoosluseks.

Eha Lättemäe (1922–2012) oli eesti luuletaja ja tõlkija, kelle loomingule on iseloomulik vaoshoitud ja meditatiivne tonaalsus. Ta avaldas arvukalt luulekogusid nii eesti kui ka soome keeles ning tõlkis soome kirjandust eesti keelde. Lättemäe loomingus avaldub tihti sisemaailma ja looduse vaheline peegeldus, kus sõna on tasakaalus vaikuse ja tajudega. „Oma sammude varjust“ kuulub tema luulepärandi varasemasse ossa, kuid sisaldab juba kõiki neid jooni, mis kujundasid tema kui ühe tundepeenema ja tähelepanelikuma eesti naisluuletaja käekirja.