Vihmas ja päikeses. Filmistsenaarium

Egon Ranneti „Vihmas ja päikeses“ on filmistsenaarium, mis ilmus trükis 1960. aastal ning on üles ehitatud narratiivse teosena, kus vahelduvad dialoogid ja visuaalsed stseenikirjeldused. Lugu on kantud sotsialistliku realismi vaimsusest ja kujutab eluolu nõukogude Eestis, keskendudes tööinimese argipäevale, inimlikele suhetele ning kollektiivi ja üksikisiku vahekorra kujunemisele. Teose keskmes on mitme tegelase elukäik ja areng, mida mõjutavad ühiskondlikud muutused ja isiklikud otsused. Draama areneb mitmekihiliselt, käsitledes armastust, lojaalsust, konflikte ja eneseleidmist, kusjuures iga tegevuspaik ja dialoog toetab filmi visuaalset ülesehitust.

Stsenaarium on kirjutatud filmile omases vormis – lühikeste stseenidega, milles vahelduvad tegevus, kaamera kirjeldused ja dialoogid. Ranneti stiil on konkreetne, kuid poeetiline, suutes visuaalset keelt kasutada mitte ainult pildilisel, vaid ka sisulisel tasandil. Lugu liigub läbi erinevate ajastute ja sündmuste, pakkudes vaheldust nii miljööde kui ka karakterite osas. Tähelepanu all on tööstus, maaelu ja hariduse roll inimese kujunemisel, kuid samas ei puudu ka isiklikud ja emotsionaalsed teemad. Teos on mõeldud filmiks, kuid selle dramaturgiline ülesehitus ja sisuline tihedus muudavad selle loetavaks ka iseseisva kirjandusliku tööna.

Egon Rannet oli eesti kirjanik, kes tegutses peamiselt nõukogude perioodil ning kelle loomingusse kuuluvad lisaks romaanidele ka stsenaariumid ja näidendid. Tema teosed peegeldavad tolle aja ametlikku ideoloogiat, kuid ei välista individuaalset lähenemist tegelaskujudele ja nende sisemaailmadele. Ranneti võime luua pinget ja arendada karaktereid tuleb esile ka filmistsenaariumis „Vihmas ja päikeses“, mis kuulub tema loomingus vähem tuntud, ent sisult iseloomulikku žanri. See on dokument oma ajast, olles korraga nii kunstiline kui ka ideoloogiline tekst, mis kannab edasi 1960. aastate esteetikat ja ühiskondlikku ootust eesti filmikunstis.