Kivid ja leib 2. osa

Egon ja Vaike Ranneti romaani „Kivid ja leib“ teine osa jätkab eepilist jutustust, mille keskmes on eesti talurahva elu ja saatus 20. sajandi keeristes. Teos kujutab mitut põlvkonda ning nende argiseid ja suurte ajalooliste muutustega seotud katsumusi. Sündmustes peegelduvad maaelu raskused, ühiskondlikud ümberkorraldused ja püüe säilitada kodu ning väärikust oludes, kus välised jõud määrasid sageli inimeste käekäigu. Teises osas tõusevad esile inimeste isiklikud valikud ja sisemised heitlused, mille kaudu antakse laiem pilt ajastust ning selle mõjust tavalistele peredele.

Romaani ülesehitus põimib realistlikke kirjeldusi ning emotsionaalselt laetud episoode, mis annavad edasi nii tööga seotud argipäeva kui ka laiemat ajaloolist tausta. Peategelaste läbielamised avavad lugejale, kuidas üksikisik ja kogukond reageerivad ühiskonna muutustele, mis puudutavad nii maaharimist, perekondlikke suhteid kui ka kogukonna sidusust. „Kivid ja leib“ on terviklikult vaadeldes lugu elujõust ja sitkusest, millele vastanduvad ajastu traagilised sündmused. Teose teine osa süvendab esimeses osas alustatud teemade arengut, näidates tegelaste valikute mõju ning nende toimetulekut muutuvas keskkonnas.

Egon Rannet (1911–1983) oli eesti kirjanik, kelle looming keskendus sageli ajaloolistele ja sotsiaalsetele teemadele. Tema teosed püüdsid ühendada laiahaardelist ühiskondlikku käsitlust ja üksikisiku sisemaailma kujutamist. „Kivid ja leib“ jäi tema elu üheks suurteoseks, mida pärast autori surma jätkas tema abikaasa Vaike Rannet (1912–1992). Vaike Ranneti panus seisnes poolelioleva teose lõpuleviimises ja selle terviklikuks vormimises, et Egon Ranneti loodud maailm jõuaks lugejani tervikuna. Nii on romaanis ühendatud kahe autori käekiri, mis annab loole erilise mõõtme ja tähenduse.