Kadunud poeg. Näidend 3 vaatuses

Egon Ranneti näidend „Kadunud poeg“ toob lavale loo, mis peegeldab ideoloogilisi ja isiklikke pingeid Nõukogude Eesti ühiskonnas. Kolmes vaatuses arenev draama keskendub perekondlikule ja moraalsele konfliktile, kus vastamisi on erinevad maailmavaated, isiklikud valikud ja ühiskondlikud ootused. Loo keskmes on noor mees, kes naaseb kodukohta pärast pikka eemalolekut, ning tema tagasitulek tekitab lähedastes ootusi, küsimusi ja süüdistusi. Nii pealkiri kui ka sisu viitavad piibellikule motiivile kadunud pojast, kuid Rannet käsitleb teemat sotsrealistlikus võtmes, pannes rõhku klassiteadvusele, töö väärtusele ja isiklikule vastutusele.

Näidendit iseloomustab tihe dialoog ja tugev sisemine pingestatus, mis avaldub tegelaste omavahelistes arveteklaarimistes ja iseloomude järkjärgulises avamises. Teos ei piirdu pelgalt ühe perekonna looga, vaid tõstatab ka laiemaid küsimusi kuulumisest, truudusest ja ühiskonna normide järgimisest. Ranneti käsitlus on ajastutruu: see kõneleb ustavusest töörahva ideaalidele ja arusaamast, et inimese väärtus avaldub eelkõige tema panuses kollektiivi. Samas ei jää tagaplaanile ka emotsionaalsed ja eksistentsiaalsed kihistused – igatsus, eneseotsingud ja vajadus andestuse järele on olulised teemad kogu loo vältel.

Egon Rannet oli eesti kirjanik ja dramaturg, kelle loomingusse kuulus nii proosa kui ka lavatekstid. Teda tuntakse eelkõige sotsialistliku realismi raamistikus kirjutatud teoste poolest, kus kujutatakse tööinimeste elu, ideoloogilist kasvamist ja sotsiaalseid muutusi. „Kadunud poeg“ on üks tema olulisemaid näidendeid, mis leidis lavastamist mitmes eesti teatris ja oli ajastu kontekstis nii ideoloogiliselt sobiv kui ka dramaturgiliselt tugev. Rannet oskas ühendada õpetliku suunitluse inimliku pingeväljaga, mistõttu tema näidendid kõnetasid publikut ka moraalse tasandi kaudu.