Kadunud poeg. Näidend 3 vaatuses

Egon Ranneti näidend „Kadunud poeg“ on kolmes vaatuses kirjutatud lavateos, mis käsitleb inimese sisemist murdumist, tagasipöördumist ja lepituse võimalikkust. Tegevustik hargneb perekondlikus ja ühiskondlikus raamistikus, kus keskne kuju on kodust ja kogukonnast võõrdunud noormees, kes pärast aastatepikkust eemalolekut naaseb kodukohta. Taaskohtumised pereliikmete ja mineviku inimestega toovad esile vastuolud, kahetsused ja lahendamata küsimused, millele tuleb otsida vastuseid nii sõnas kui vaikuses. Süžee liigub pingestatud dialoogide ja sisemiste monoloogide kaudu, rõhutades vaimse rännaku tähendust füüsilise naasmise kõrval.

Lavastuslikult pakub näidend tugevaid vastandusi: kodurahu ja sisemise rahutuse, kuuluvuse ja võõrandumise, traditsioonide ja uute väärtuste vahel. Tegelaste vaheline dünaamika põhineb eelkõige moraalsetel ja maailmavaatelistel erimeelsustel, milles peegelduvad ka 1950. aastate ühiskondlikud hoiakud. Ranneti keelekasutus on mõõdetud ja dramaatiline, sobitudes hästi lavale – dialoogid on selged, kuid mitte üheplaanilised, jättes ruumi emotsionaalsele varjundusele. Näidendi käigus muutuvad tegelaste rollid, piltlikult ja vaimselt, avades tee sügavamaks mõistmiseks ning võimaluseks andestusele.

Egon Rannet (1911–1983) oli eesti kirjanik ja stsenarist, tuntud peamiselt sotsialistliku realismi raamidesse paigutatud proosa- ja draamaloomingu poolest. Tema teostes põimuvad psühholoogiline süvitsiminek ning ajastuideoloogiline tonaalsus, mis iseloomustab suure osa tolleaegsest kirjandusest. „Kadunud poeg“ kuulub tema lavatekstide hulka, milles inimese moraalsed otsused ja sotsiaalne vastutus on asetatud kesksele kohale. Rannet püüab lavastuses näidata, et hoolimata ideoloogilistest kontekstidest jääb inimeseks olemise tuum tihtipeale samaks – vajadus mõistmise, kodu ja enese lunastuse järele.