Isased

Egon Ilissoni romaan „Isased” viib lugeja väikese Eesti linna argielu ja sisemiste pingete keskmesse, kus pealtnäha rahuliku elu all kihab tung ja segadus. Lugu algab ühe lihtsa mehe, Eriku, elust, kes töötab poes ja elab koos emaga. Tema maailm on paigas ja piiratud, kuid kõik muutub, kui linna saabub salapärane naine ning Erik satub olukordadesse, mis viivad teda eneseavastamise ja sisemise mässuni. Teoses joonistuvad välja maskuliinsuse erinevad tahud – soov domineerida, vajadus kuuluda ja hirm nõrkuse ees.

Romaani keskmes on meestevahelised suhted – konkurents, vaikivad allhoovused, ootamatused, mis võivad viia nii liiduni kui purunemiseni. Ilisson ei paku lugejale selgeid vastuseid ega moraalitsemist, vaid laseb sündmustel kulgeda loomulikult ja kohati isegi kõhedusttekitavalt. Tegelased jäävad sageli endalegi mõistetamatuks, justkui mängiksid nad rolli, mille sisu neile endilegi teadmata. Samal ajal peegeldavad nad ühiskondlikke ootusi, mida tuleb täita isegi siis, kui see tähendab iseenda ohverdamist. Linnakeskkond, kus iga samm on kellegi pilgu all, võimendab seda pinget ja toob esile inimliku haavatavuse.

Egon Ilisson on oma proosas keskendunud sotsiaalsele psühholoogiale ja vaimsele üksindusele, osates tabada väikeste detailide kaudu tegelaste sees toimuvat. Tema tekstid on mitmekihilised ning nõuavad lugejalt kaasamõtlemist. „Isased” on üks Ilissoni väheseid ilukirjanduslikke teoseid, kuid selles avaldub tugev tajutunne inimestevaheliste pingete ja vaikimise kaudu edastatud sõnumite suhtes. Ta ei aseta end moraalse positsiooni kandjaks, vaid laseb tegelastel ise kõneleda – ka siis, kui nad vaikivad. See teeb teosest pingelise ja samas peene uurimuse tänapäeva mehe sisemaailmast.