Vaikne suvi

Eeva Tikka romaan „Vaikne suvi“ on tundlik ja sisekaemuslik jutustus elust Põhjamaade looduse rüpes, kus aeg kulgeb vaikselt, ent sisemised pinged ja mälestused loovad sügava emotsionaalse alatooni. Lugu keskendub naisele, kes veedab suve maamajas, ümbritsetuna vaikusest, metsast ja järvest, kuid vaikuse all voolab kaasa ka minevik – suhete, kaotuste ja igatsuste kihid, mis ootavad läbitunnetamist. Teos ei keskendu suurtele sündmustele ega keerulistele süžeepööretele, vaid elab peategelase sisemises maailmas, tajudes hetki, meeleolusid ja looduse pidevat, aga tasast kohalolu.

Tikka keelekasutus on kujundlik, kuid vaoshoitud. Ta kirjeldab loodust kui tunnetuslikku ruumi, mis ei ole pelgalt taust, vaid aktiivne osa peategelase eneseleidmise teekonnast. Vaikus, mis võib pealtnäha tähendada rahu, osutub kohaks, kus tuleb silmitsi seista küsimustega enda ja oma elu kohta. Inimsuhted jäävad tagaplaanile, ent need, mis esinevad, on tihedad ja tähenduslikud – dialoogid on nappide sõnadega, kuid sisult kaaluvad palju. Tikka oskab kujutada elu vaikset, peaaegu hääletut kulgu nii, et selles avaldub eksistentsiaalne sügavus ja haavatavus.

Eeva Tikka (sündinud 1939) on Soome kirjanik, kes on tuntud oma lüürilise ja looduslähedase proosa poolest. Ta on kirjutanud nii romaane kui novelle ning tema loomingut on hinnatud eelkõige tundelise tasakaalu ja keskkonna sügava mõtestamise eest. Tikka teosed käsitlevad sageli inimeseks olemise piire ja vaikseid, ent tähenduslikke muutusi inimese sisemises elus. „Vaikne suvi“ kuulub tema olulisemate teoste hulka ning esindab tema omapärast, vaikse tundlikkuse ja loodustaju kaudu vormitud kirjutamislaadi, mis sobib lugejale, kes hindab rahulikku, aga sisemiselt pingestatud lugemiskogemust.