Tundruhunt

Eeva Tikka romaan „Tundruhunt“ viib lugeja Soome põhjaalade karmi looduse ja inimliku üksilduse piirimaile. Teose keskmes on inimene, kes puutub kokku nii looduse toore ja muutumatu rütmiga kui ka sisemiste, vaoshoitud tunnetega. Loo tegevus kulgeb vaikses ja hõredalt asustatud tundramaastikus, kus inimesed elavad suures sõltuvuses loodusest ja selle ettearvamatutest tingimustest. Nii saab loodusest mitte ainult taust, vaid ka sisemine peegel, mis toob esile tegelaste emotsionaalse seisundi ning eksistentsiaalse rahutuse. „Tundruhunt“ ei keskendu konkreetsele süžeele, vaid kujundab atmosfääri, kus aeg kulgeb aeglaselt ja mõtisklevalt.

Pealkirjas mainitud tundruhunt võib tähistada nii tegelikku looma kui ka metafoorilist kuju – midagi metsikut, kartmatut ja samas üksildast, mis elab inimeses endas. Tikka tekst on napp, aga laadilt poeetiline. Tegelased ei räägi palju, ent vaikuse ja pilkude kaudu toimub pidev tunnetuslik liikumine. Romaan käsitleb üksilduse ja lähedustunde vaheldumist, kuuluvuse ja vabaduse vahelist pingevälja ning inimese püüdlemist tähenduse ja tasakaalu poole. Nagu Soome kirjandusele sageli omane, ühendab ka „Tundruhunt“ lihtsate sündmuste kujutuse allhoovusega laetud sisemise elu ja looduslähedase eksistentsi tunnetuse.

Eeva Tikka (sündinud 1939) on Soome kirjanik ja bioloog, kelle looming on tihedalt seotud looduse ja inimese psühholoogilise seisundi kujutamisega. Tema teosed on sageli vaiksed ja sisekaemuslikud, keskendudes just nendele hetkedel, mil väline maailm haakub inimese sisemise seisundiga. Tikka kirjutab empaatilise täpsusega ja suur austus looduse vastu on tema proosas läbivaks jooneks. „Tundruhunt“ kuulub tema varasemasse loomingusse, mil ta kujundas oma stiili tundlikkuse, vaoshoituse ja sügava loodustajuga, mis on jäänud iseloomustama kogu tema kirjanduslikku tegevust.