Kõige tugevam isa

Eeva Parki Kõige tugevam isa käsitleb peresuhete sisemisi pingeid ja vaikseid nihkeid, mis kujundavad lähedust ja võõrandumist. Lugu liigub lapse pilgu kaudu, kuid ei jää kinni lapsepõlve lihtsustatud arusaamadesse. Isa kuju tõuseb keskmesse kui mõju, mis ulatub üle aja ja sõnade, kuid jääb tihti mõistetamatuks. Isa roll pole seotud üksnes füüsilise kohaloluga, vaid ka sellega, kuidas ta määrab ruumi, meeleolud ja vaikimised.

Tekstis põimuvad igapäevased olukorrad mälestustega, milles tegelikkus ja taju ei pruugi kattuda. Tugevuse tähendus muutub olenevalt vaatenurgast: see võib olla kaitse, aga ka kontroll. Teos ei ava kõike otsesõnu, vaid laseb lugejal otsida varjatud kihte lausumata repliikidest ja pausidest. Kujutatud peremuster ei ole erandlik, kuid jääb oma vaikuses isoleerituks.

Raamat ei keskendu sündmustikule, vaid meeleolule, mis kujuneb sõnade taga. Teksti struktuur peegeldab tunnet, mitte loogilist arengut. Aeg ja ruum hajuvad, jäävad vaid figuurid, kelle tähendus muutub vastavalt sellele, kes neid vaatab ja millal. Lugu ei paku lahendusi, vaid kujutab kulgu, milles mõistmine on protsess, mitte tulemus.