Geeniuste algkursus

Näidend asetab tegevuse Tallinna ajalehe Virulane toimetusse 1885. aasta hilissügisel, kui eesti kirjakeele, ajakirjanduse ja avaliku vaidluse vormid alles kujunevad. Teos avab ruumi, kus käsikirjad, trükikoja kellaaeg ja tellijate nimekiri määravad sündmuste rütmi ning kus toimetaja otsus võib muuta noore autori tee suunda. Lugu toob samasse tuppa kaks vastandliku loomuga algajat: Eduard Vilde ja Juhan Liivi. Nende tööhoiak, kõneviis ja siht ajavad toimetuslaua taga eri rööpaid pidi, ent põrkuvad samas küsimuses, mida tohib ajakirjandus trükkida ja mida ta peab trükkima. Leheomanik Jaak Järv kehastab majanduslikke sundi ja lugejamaitse mõõtu, toimetuse üle hõljuv Vari liitub vestlustega kui kriitika, südametunnistus või hirm. Raamat jälgib, kuidas toimetus teeb tõlkeid, lõikab tekste, arutab kaastöölistega õigekirja ja maalib sellest kõigest ajastu vaate, kus avalik sõna sirgub teoks juba enne, kui programm on valmis.

Kogumik on üles ehitatud kahes vaatuses kolmeteistkümne pildina, mis lubab autoril vahetada vaatepunkte, peatada stseeni keset lauset ja viia tähelepanu detailile, mille ümber tõde ja eksimus vahelduvad. Dramaturgia kasutab ajaloofakti ja kujutlusvõime kokkupuudet, et tõsta esile noore ajakirjanduse tööriistad: juhtkiri, arvamus, kriitika, vastulause. Nende kõrval toimib igapäevane logistika, mis ei kao kuhugi: tiraaž, paber, trükivärv, arved, tänav. Stseenid lasevad kõlada eri keelekihtidel, nii toimetuse kuival argikeelel kui ka poeetilistel katsetel, mille taga aimub teekond tulevasteks romaanideks ja luuletusteks. Vari tähistab rahutust, mida ei saa sulgeda kapiukse taha ega kustutada korrektuuriga, ning annab loole mõõtme, mis küsib, kas geenius sünnib üksnes anne’st või sünnib ta koos institutsiooniga, mis õpetab vormi, tempot ja vastutust.

Eeva Park on eesti proosa- ja näitekirjanik, kelle looming seob sageli isikliku kogemuse, kultuuriloo ja moraalse otsuse hetked. Autor kirjutab eri žanrides ning liigub kindlalt nii argise töö kui ka vaimse pingevälja kirjeldamises. Teda huvitab, kuidas keel määrab valiku ja kuidas valik määrab mälu, ning kuidas institutsioon – toimetus, kool, perekond või lava – suunab inimese häält. Parki tekstides tekib pinge dokumentaalse materjali ja lavalise kujutluse vahel; sellest pingest sünnib stseen, mis ei anna lõplikku hinnangut, vaid seab lugeja vaatleja ja kaastöölise positsiooni. Näidend asetab autori varasemate teemade kõrvale ajakirjanduse algtingimuste, vastutuse ja enesetsensuuri, ning näitab, kuidas loometee algus võib olla sama õpetlik kui loometee kõrghetk.