Naine peeglis

Eeva Kilpi luulekogus „Naine peeglis“ on keskseks kujundiks peegel – enesepeegeldus, enesekõne ja sisemine dialoog. Selle Soome autori esikluulekogu toob lugejani naise vaate maailma ja iseenda olemisse, jäädvustades hetki, kus vaikuses sünnib tähendus ja lihtsates sõnades peitub emotsionaalne sügavus. Kilpi luule on vaoshoitud, ent otsekohene; isiklik, ent üldistav. Ta kirjutab igatsusest, üksindusest, armastusest ja enesemõistmise katsest, püüdes leida vastuseid, mis ei pruugi olla selged, ent on alati siirad.

Kogus leiduvad tekstid on sageli lühikesed ja kontsentreeritud, justkui mõttelised sähvatused, milles üks kujund või tunne valgustab laiemat sisemist seisundit. Paljud luuletused kannavad vaikset vastuolu – soovi olla nähtud ja vajadust jääda endaks. Peegelpilt ei tähenda ainult välist enesevaatlust, vaid ka sügavat sisekaemust, kus küsitakse, kes on see naine, kes vaatab vastu – rollide, tunnete, ootuste ja elu kulgemise taustal. Kilpi annab hääle naisele, kes ei sobitu alati ühiskondlikesse normidesse, aga kelle kogemus on tõeline ja kehtiv.

Eeva Kilpi (sünd. 1928) on üks tuntumaid soome naisluuletajaid ja proosakirjanikke, kelle looming on kujundanud Põhjamaade feministliku kirjanduse nägu. Tema töödes põimuvad isiklik ja poliitiline, intiimne ja sotsiaalne, sageli napis, ent mõjusas keeles. „Naine peeglis“ tähistas tema debüüti luulemaastikul ning pani aluse temaatikale, mis läbis kogu tema hilisemat loomingut: naise hääl, enesemääratlus ja vajadus mõtestada oma kohaolekut maailmas. See on kogu, mis on ajastule omane, ent üllatavalt ajatu.