Eesti sotsiaalpoliitilise õigusloome arengujooned

Viljar Peebu monograafia „Eesti sotsiaalpoliitilise õigusloome arengujooned 1. omariiklusajal“ käsitleb Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil (1918–1940) kujunenud sotsiaalpoliitikat ja selle õiguslikke aluseid. Uurimus vaatleb, kuidas noor riik kujundas oma sotsiaalkaitsesüsteemi, millised seadusandlikud sammud viidi ellu ning milliseid ideoloogilisi ja praktilisi lähtekohti arvestati. Autor analüüsib terviklikult erinevaid valdkondi – tööõigus, sotsiaalkindlustus, hoolekanne ja tervishoid – ning seob need laiemasse ühiskondlikku ja poliitilisse konteksti. Tegu on põhjaliku ja allikapõhise käsitlusega, mis pakub süvitsi minevat vaadet ühe ajastu riigihoolekandele ja selle kujunemisloole.

Teos ei piirdu seaduste loetlemisega, vaid uurib õigusloomelist mõtteviisi ja selle arengut, sealhulgas ka poliitiliste jõudude, ametkondade ning huvigruppide mõju seadusandlikele otsustele. Tähelepanu pööratakse ka sotsiaalpoliitiliste otsuste rakendamisele praktikas ning nende vastuvõtule ühiskonnas. Analüüsitakse, kuidas Eesti reageeris ajastu sotsiaalsetele pingetele ja milliseid välismaiseid eeskujusid arvestati, sh Saksa ja Skandinaavia riikide sotsiaalmudelite mõju. Samuti käsitletakse noore riigi võimalusi ja piiranguid keerulises rahvusvahelises ning majanduslikus olukorras, eriti majanduskriiside ja tööpuuduse taustal.

Viljar Peep on õigusteadlane ja ajaloolane, kes on tuntud oma uurimustega Eesti õigusajaloo ja avaliku halduse vallas. Tema tööd on põhjalikud ja tugevalt dokumenteeritud, lähtudes nii arhiivimaterjalidest kui ka seadustekstidest ja ametlikest dokumentidest. Käesolev monograafia kuulub nende uurimuste hulka, mis aitavad mõista Eesti riikluse institutsionaalseid aluseid ja arenguid esimesel iseseisvusperioodil. Raamat kõnetab eelkõige õigusteadlasi, ajaloolasi, poliitikateadlasi ja sotsiaalvaldkonna uurijaid, kuid pakub teadmisi ka kõigile, kes tunnevad huvi Eesti 20. sajandi alguse ühiskondliku korralduse ja riigi ülesannete arengu vastu.