Eesti rahva kannatuste aasta

„Eesti rahva kannatuste aasta“ on mälestusteraamat ja ajaloodokument, mis koondab endasse ülevaate ühest süngeimast perioodist Eesti lähiajaloos – ajast, mil rahvas pidi taluma repressioone, okupatsiooni ja vägivalda. Teos keskendub eeskätt 1940. aastate algusele ja sellele järgnenud aastatele, mil Eestit tabasid järjestikused okupatsioonid – esmalt Nõukogude Liidu, seejärel Saksamaa ning taas Nõukogude võim. Raamatu keskmes on tavainimese vaatepunkt, esile tuuakse nii küüditamisi, arreteerimisi kui ka sõjalise tegevuse tagajärgi, kasutades selleks päevikumärkmeid, mälestusi ja dokumente, mis annavad edasi üksikisiku perspektiivi ajalooliste sündmuste keerises.

Teosel ei ole selgelt eristuvat autorit, vaid see on koostatud kui kollektiivne mälestus, mis peegeldab paljude erinevate inimeste kogemusi. Käsitlusviis on isiklik ja emotsionaalne, rõhutades traagika korduvust ja paratamatust. Eri peatükid annavad edasi nii linnade kui maapiirkondade elanike läbielamisi, kajastades, kuidas vägivald ja hirm mõjutasid nii peresid, kogukondi kui kogu rahvast. Samas ei ole tegu ainult mineviku kirjeldamisega, vaid raamat asetub ka omamoodi hoiatusena, meenutades, kui habras on ühiskondlik turvalisus ja rahu. Mälestustel põhinev ülesehitus loob sideme lugeja ja ajaloo vahel, muutes toimunu isiklikuks ja puudutavaks.

„Eesti rahva kannatuste aasta“ ilmus kirjastuse Mats väljaandel 1990. aastate keskel, mil ühiskonnas oli elav huvi oma lähimineviku mõtestamise ja talletamise vastu. Tegu on ühega neist raamatutest, mis aitas kujundada 20. sajandi teise poole ajaloomälu Eestis, olles osa laiemast protsessist, kus koguti ja avaldati okupatsioonide ajal kannatanute lugusid. Sellised teosed annavad hääle neile, kes muidu ajaloo ametlikesse käsitlustesse sageli ei mahtunud, ja aitavad mõista ajalugu mitte ainult faktide, vaid ka kogemuste kaudu.