Eesti NSV puhkealad

„Eesti NSV puhkealad” on 1970. aastate keskpaigas koostatud praktiline ja ülevaatlik teos, mille eesmärk on tutvustada Eesti toonast puhkealade süsteemi, rõhutades looduse rolli vaba aja veetmise võimaluste kujundamisel. Raamatu esimeses osas käsitletakse puhkamise looduslikke eeldusi ning selgitatakse, millised maastikutüübid sobivad puhkuseks ja kuidas neid on otstarbekas kasutada. Keskendutakse eelkõige metsaaladele, mis moodustavad suure osa Eesti looduslikest puhkeruumidest, ning analüüsitakse nende kujundamise ja kaitse põhimõtteid, arvestades nii looduskaitselisi, esteetilisi kui ka sotsiaalseid aspekte.

Teose põhiosa moodustavad üksikasjalikud ülevaated Eesti erinevatest puhkealadest. Kirjeldatud on piirkondade looduslikke iseärasusi, infrastruktuuri olemasolu ja sobivust eri tüüpi tegevusteks – jalgsimatkad, telkimine, ujumine, looduse vaatlemine jms. Arvesse on võetud ka piirkondade kättesaadavus ja sidusus kohalike asulate ning transpordivõrkudega. Puhkealad on jaotatud piirkonniti, mis võimaldab lugejal saada süsteemse pildi, millised paigad olid 1970. aastate Eesti NSV-s aktiivseks puhkuseks kavandatud ja milliseid ressursse sealjuures arvestati.

Raamatu lõpuosas tutvustatakse puhkeasutusi – sealhulgas puhkekodusid, laagripaiku ja matkaradu – ning antakse lühiülevaade kasutatud allikatest ja kirjandusest. Käsitlus ühendab looduskaitselise mõtteviisi ja planeeritud sotsialistliku infrastruktuuri arendamise printsiibid, olles ajastutruu, kuid samas sisuliselt väärtuslik käsiraamat nii toonastele loodusesõpradele kui ka hilisematele huvilistele, kes uurivad Eesti puhkemajanduse arengulugu. Teos on suunatud laiemale lugejaskonnale – matkajatele, puhkajatele ja loodushuvilistele –, kes otsivad infot puhkuse veetmise võimalustest looduskeskkonnas.