Eesti NSV muuseumid

Raamat Eesti NSV muuseumid koondab ülevaate Nõukogude Eesti muuseumivõrgust ja selgitab, mis roll on muuseumil kogukonna mälus, õppetöös ja turismis. Kogumik sõnastab eesmärgi selgelt: tutvustada muuseumide kujunemist ning äratada huvi säilikute ja näituseruumi vastu. Sissejuhatus määratleb kasutaja, kelle jaoks teos on praktiline töövahend: kodu-uurija, õpetaja, turismijuht, matkaja ja iga muuseumisõber. Käsitlus on ülevaatlik, mitte kampaanialik. Iga peatükk võtab ette konkreetse asutuse, toob lühidalt esile asutamisloo, kogude profiili ja ekspositsiooni ülesehituse ning seob need laiemate uurimissuundadega. Märgitakse ka, millised üksused on parajasti kujunemisjärgus; erandina ei käsitleta Elva Koduloomuuseumi ega Meremuuseumi, sest need on organiseerimisstaadiumis. Nii saab lugeja korraliku kaartide ja suunaviitade komplekti, mis aitab orienteeruda eri tüüpi muuseumide vahel ning mõista, miks ja kuidas kogusid kujundatakse.

Teos jaotab kirjutised kolme rühma, mis annavad selge kasutusstruktuuri. Keskmuuseumid avatakse esmalt Tallinnas ja seejärel Tartus; rubriik kirjeldab põhifunktsioone, kogude ulatust ja ekspositsiooni põhimõtteid. Memoriaalmuuseumid koonduvad kirjandus-, kunsti- ja ühiskonnategelaste ümber ning on järjestatud mälestatavate sünniaja kronoloogias; tähelepanu saab nii talumuuseum kui ka linnamaja, kus elulooline materjal ja ruum annavad terviku. Kohamuuseumid esitavad piirkondlike kogude tuuma: kohalik etnograafia, tööriistad, fotod, arhiivimaterjalid ja looduskogu. Iga rühm kirjeldab tüüpilisi tööviise, mille järgi kogutakse, säilitatakse ja vahendatakse, ning näitab, kuidas väljapanek sünnib kogust ja allikast, mitte juhuslikust esemekogumist. Tulemuseks on kaart, mille abil saab kavandada õppereisi, valmistada ette tundi või koostada lühikokkuvõtte oma kodupaiga pärandist.

Kogumik on kasutatav nii lugemiseks kui viitamiseks. Struktuur lubab avada ühe muuseumi kaupa, kuid toetab ka võrdlust eri asutuste vahel: millised kogud on kesksetes asutustes, mida hoitakse memoriaalmuuseumis, kuidas kohamuuseum seob paiga ja loo. Tekst hoiab selge lauseehituse: peatükk nimetab asutuse, määratleb profiili, kirjeldab kogud ja ekspositsiooni ning osutab sidemetele teiste muuseumidega. Nii saab lugeja korrapärase pildi muuseumivõrgust, mida saab otse kasutada teekonna planeerimisel, õpilastöö lähteallikana või kohaliku pärandi tutvustamisel. Raamat täidab käsiraamatu ülesannet: ta mitte üksnes ei anna nimesid ja aadresse, vaid seob need kogude sisu ja kasutusviisiga, et lugeja teaks, mida, miks ja kuskohas otsida.