Eesti NSV maapõue kaitsest

„Eesti NSV maapõue kaitsest“ on sisuline käsitlus Eesti alade loodusvarade kasutamise ja kaitse korraldusest nõukogude perioodil. Teos avab maapõue kui väärtusliku ja piiratud ressursi tähtsuse tööstuse, energeetika ning rahvamajanduse arengus. Autorid kirjeldavad maavarade kaevandamise, kasutamise ja säilitamisega seotud õiguslikke ning halduslikke aspekte, andes põhjaliku ülevaate kehtivatest normidest ja regulatsioonidest. Eraldi pööratakse tähelepanu kaevandamistegevuse mõjule looduskeskkonnale ja tõstatatakse küsimusi, kuidas vähendada inimtegevuse negatiivset mõju maapõuele. Esitatakse konkreetseid näiteid Eesti erinevatest piirkondadest, tuues esile maavarade leviku ja nende kasutamise eripärad.

Raamat käsitleb samuti geoloogilisi uuringuid ja maapõue seisundi hindamise meetodeid, mis olid ajastule omaselt tihedalt seotud riikliku planeerimise ja kontrolliga. Lugejale tuuakse lähemale riiklike inventuuride läbiviimine, kasutatavate tehnoloogiate areng ning seosed rahvusvaheliste praktikatega. Märkimist leiavad nii kohalike omavalitsuste kui ka vabariikliku tasandi institutsioonide rollid maapõue uurimisel ja kaitsel. Teos ei piirdu ainult normatiivse raamistikuga, vaid arutleb ka maapõue säästliku kasutamise põhimõtete üle, rõhutades varude kaitsmise vajalikkust tulevaste põlvkondade huvides. Läbivalt on tunda toonast teaduslikku ja praktilist lähenemist, milles maapõue kasutamine oli nähtud osana laiemast ühiskondlikust ülesehitustööst.