Eesti laste küüditamine Venemaale

Raamat koondab ühe köite vahele 14. juuni 1941. aasta laste­küüditamise käsitluse ning sõnastab selle kui genotsiidi- ja sõjakuriteo. Teos avab, kuidas okupatsioonivõimu korraldus murdis perekonnad, määras lapsed sunniteele ja katkestas harjumuspärase elukorra. Käsitlus liigub lühikestest juhtumilugudest üldisema pildini: alguses saavad sõna kannatusteede lülid – arreteerimine, jaam, vagun, laager, asumine –, seejärel kerkib nähtavale haldusmasin, mis neid samme korraldas. Pilt täieneb dokumentide ja faksiimile’dega, mis annavad loole arhiivialuse ning aitavad lugejal näha, milliste käskkirjade ja nimekirjade kaudu jõuti lapseni. Tekst väldib suurte sõnade kerget kasutust, sest peatükkides on kirjas konkreetne tee, mida lapsed koos lähedastega läbisid, ning see tee on tõendatav: nimed, kuupäevad, kohad, vahemaad, jaamade nimistud.

Kogumik on ühtaegu mälestus- ja tõendiraamat. Mälestuslik kiht hoiab fookuses lapse positsiooni – tema sõltuvuse, vajadused ja hääle –, tõenduslik kiht seob selle õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse mõistetega. Nii saab lugeja korraga kaks tööriista: inimliku mõõtme, mis talletab kogemust, ja juriidilise keele, mis nimetab teo. Teos näitab, kuidas deportatsioonile eelnesid sildistavad kategooriad, kuidas transpordi- ja majutuskäskude täitmine killustati ametkondade vahel ning kuidas vastutus hajutati igapäevaülesannete taha. Pilt ei jää ajaliselt kitsaks: koos päevade kaupa loetletud käikudega on näha ka aastatepikkused tagajärjed – alatoitlus ja haigused, õppimise katkemine, identiteedi purunemine, perekondade laialimineku püsivad varjud. Illustratsioonid ja faksiimiled seovad teksti konkreetsete allikatega, et lugeja saaks kontrollida ütlust ja viia kokku jutustuse ning paberi jälje.

Raamat on koostatud selge tööjärjega, mis teenib uurijat, õpetajat ja mälestajat. Iga jaotis alustab mõistete selgitamisest, liigub allikakirjelduse ja juhtumikirjelduste juurde ning sulgub kokkuvõttega, mis märgib nii õigusliku kvalifikatsiooni kui ka moraalse järelduse. Nime- ja kohaloendid lihtsustavad otsingut, kronoloogilised skeemid näitavad, kuidas üks otsus vallandas ahela. Kogumiku toon on kainelt dokumenteeriv: eesmärk ei ole retoorika, vaid selge nimetus, mis aitab mõista, miks laste küüditamine oli kuritegu, millel on ohvrid, toimepanijad ja jäljed. Nii jääb teos riiulile kui pidevviide, mille järgi saab rääkida asjadest nende õigete nimedega ning siduda mälu ja vastutuse ühte selgesse raamistikku.