Eesti Kunstimuuseumi aastaraamat 1990-1992

Eesti Kunstimuuseumi aastaraamat 1990–1992 koondab ühte köitesse muuseumi kunstiteadusliku uurimistöö ja muuseumielu läbilõike kolmest aastast. Kogumiku tuumaks on artiklid, kus A. Allikvee käsitleb usulist kunsti Eestis ning selle ikonograafilisi eripärasid, M. Levin tutvustab prantsuse graafika kollektsiooni Eesti Kunstimuuseumis ja N. Ziterova annab ülevaate 20. sajandi vene kunstnike loomingust muuseumi kogus. Nii avab teos muuseumi kogu erinevaid kihistusi ja uurimissuundi, mis seovad siinset materjali nii kohaliku kunstiajaloo kui rahvusvahelise taustaga.

Tekstiosa täiendab mahukas dokumenteeriv plokk, kuhu on koondatud muuseumi tulemite nimekirjad ja tegevuskroonika vaadeldaval perioodil. Lugeja leiab siit süsteemse ülevaate sellest, milliste sammude ja otsuste kaudu on täiendatud kogusid, korraldatud näitusi ja arendatud uurimistegevust, kuid ka sellest, millised töölõigud ja algatused jäävad sageli avalikkuse pilgu alt kõrvale. Aastaraamat annab seega ühtaegu pildi teadusartiklite tasandil toimuvast ja muuseumi igapäevasest tööst, võimaldades seostada konkreetseid uurimusi institutsiooni laiemate arengujoontega.

Kogumik sobib lugejale, keda huvitab kunstiajalugu, muuseumiuurimus või Eesti Kunstimuuseumi tegevus uuritavatel aastatel. See on kasutatav nii uurijale ja tudengile käsiraamatu ja allikakoguna kui ka praktiseerivale muuseumitöötajale, kes otsib võrdlusmaterjali institutsiooni arengu või konkreetse kogu ajaloo kohta. Aastaraamat aitab mõista, kuidas kunstimuuseum toimib teadusasutuse, kogude hoidja ja näitusemajana korraga, ning näitab, millisel moel põimuvad ühe maja seinte vahel akadeemiline uurimistöö, publikuga suhtlemine ja kultuuripoliitilised valikud.